ÕHTULEHE KRIMIJUTT | "Suvevõõra surm", 18. osa

Sten oli uudisega kohanenud üllatavalt kiiresti ja rüüpas nüüd õlut, mida Kristjan oli lohutuseks kaasa võtnud. Kristjan tundis kergendust, et polnud Stenis eksinud – kui Frida ise oleks talle tõe avaldanud, olnuks Sten mõnda aega vapustatud, aga end siis kogunud ja eluga edasi läinud. Sten ei paistnudki olevat löödud, vaid siiralt imestunud. "Ma ei saa küll öelda, et kogu elu oleksin aimanud, et midagi on valesti või mis see klišee oligi. Midagi sellist ei olnud, mul ei tekkinud mingit kahtlust. See on vist imelik?"

Kristjan ei osanud midagi kosta. Sten solgutas õlut suus ja mõtles millegi üle. Siis küsis ta aeglaselt: "Aga minu isa? Kas te isa kohta ei saanud midagi teada? Kas mu isa oli ikka mu õige isa?"

Sten oli uudisega kohanenud üllatavalt kiiresti ja rüüpas nüüd õlut, mida Kristjan oli lohutuseks kaasa võtnud. Kristjan tundis kergendust, et polnud Stenis eksinud – kui Frida ise oleks talle tõe avaldanud, olnuks Sten mõnda aega vapustatud, aga end siis kogunud ja eluga edasi läinud. Sten ei paistnudki olevat löödud, vaid siiralt imestunud. "Ma ei saa küll öelda, et kogu elu oleksin aimanud, et midagi on valesti või mis see klišee oligi. Midagi sellist ei olnud, mul ei tekkinud mingit kahtlust. See on vist imelik?"

Kristjan ei osanud midagi kosta. Sten solgutas õlut suus ja mõtles millegi üle. Siis küsis ta aeglaselt: "Aga minu isa? Kas te isa kohta ei saanud midagi teada? Kas mu isa oli ikka mu õige isa?"