Juhtkiri | Teedepuhastus ametnikeriigi moodi

Punaste kahekorruseliste superbusside ehk firma Bus Transport Holding OÜ Eesti turult lahkumise taga ei tasu otsida niivõrd eestlaste võimetust harjuda uute asjadega – kuigi küllap oli neidki, kes ei istunud punasesse bussi kordagi pelgalt seepärast, et ei suutnud oma käike  piisavalt pikalt ette plaanida, et eelmüügist krabada paarieuroseid pileteid, mille poolest Superbus mujalgi Euroopas tuntud on –, aga eelkõige maanteeameti paindumatust ja siinse ettevõtluskeskkonna tõrksust.

Juba möödunud aasta augustis, kui Superbusi kaikavedu Eesti ametkonnaga alles algamas, küsis Õhtuleht juhtkirjas: „Kui mitu võimalikku investorit oleme aga Eestist eemale peletanud, kui maailmas levib kumu Eestist kui tuimast ametnikeriigist?“ Bussifirma juht tõdebki kibedalt, et tegemist oli bürokraatia võiduga. Ka kohtuotsus, millest selgub, et maanteeameti keeldumine Superbusile liinilubade andmisest polnud põhjendatud, ei veena punaseid busse Eesti teedele jääma. Maanteeamet ei käitunud ainult hooletult, eksides liinilubade andmisel enda kehtestatud kaalutluspõhimõtete vastu (nagu et ekspress-, kiir- ja lihtliinid pole omavahel võrreldavad), vaid ka tähenärijalikult, pidades liiniloa taotlemisel veaks sedagi, et „Pauluse“ asemel oli peatuse nimeks märgitud „Pauluse kirik“.