Roomet Sõrmus | Kuhu oleme Eesti piimanduses jõudnud?
Kaks aastat on möödunud päevast, mil Venemaa kehtestas impordikeelu Euroopa Liidust pärit toiduainetele ja mil algas Eesti piimanduse halastamatu allakäik. Tervenisti kaks aastat oleme nädalast nädalasse kuulnud rindeteateid piimatootmise lõpetamisest suuremates ja väiksemates ettevõtetes, Euroopa tippu kuuluva Eesti piimakarja kurvast teest tapamajadesse ja naaberriikide karja täienduseks, sõltuvalt vaatenurgast suurest või siis hoopis tillukesest kriisiabist, uute turgude otsimisest ja avamisest, piimakvootide kadumisest, ületootmisest, paratamatust kohanemisest uue turuolukorraga, madala piimahinna põhjustest ja süüdlastest, ühistegevusest ja uuest piimatööstusest.
Nii nagu avalikkus väsib lõpuks veristest rindeteadetest Ida-Ukrainas või Süürias, nii närbub paratamatult ka huvi lõputuna tunduva kriisi vastu piimanduses. Mis veelgi hullem, meelest kipub minema, milles üldse asi on?