Juhtkiri | Õnnelikust elust lapsehoidjariigis

Õhtuleht.ee, 26. august 2016

„Veel jõuab,“ mõtleb pereisa Tarmo laupäeva, 23. augusti 2025 õhtul kell 21.34 kaubanduskeskuse parklas ja seab sammud toidupoe tumeda plastikseina poole, mille taha on peidetud alkoholiriiulid. Õlu korvis, põikab Tarmo enne kassat valmistoiduleti juurde – kartulisalati isu tuli. Telefon teeb häält. Sõnum naiselt: „Too poest leiba, piima, õunu ja šokolaadi.“ Leib olemas, piim ka. Aga puuviljaleti juures avastab Tarmo, et kilekotte seal enam pole, peab valima võrkkoti, ja selle eest tuleb kassas juurde maksta. Šokolaadi Tarmo ei võta: kuu lõpp ja liiga kalliks on läinud teine. Kilekott kassas maksab euro. Oleks teadnud, et oste rohkem, oleks koti kodust kaasa haaranud. Asjade eest makstud, avastab Tarmo, et kartulisalati karp lekib. Müüja kehitab õlgu – kassas õhukesi kilekotte enam pole. Nördinud Tarmo torkab ligase salatikarbi teiste asjade vahele.

Nõnda näeb Tarmo poeskäik välja pärast seda, kui riigikogu keskkonna- ja sotsiaalministeeriumi  progressiivseid ettepanekuid ridamisi vastu võttis. Ametnik rõõmustab: alkoholisirmidega, reklaamide mustvalgeks keeramisega, suhkru- ja rasvamaksuga, alkoholiaktsiisiga, kilekottide mitmekordse hinnatõusuga ning politsei manitsevate SMS-ide saatel on eestlane nii tervislikuks, keskkonnasõbralikuks ja seadusekuulekaks peenhäälestatud, et lausa lust riiklikku statistikat Brüsseli kolleegidele esitleda. Aga kodus poekotti kartulisalatist puhtaks loputav Tarmo ei rõõmusta – elu on kallim ja valikuid vähem, poliitika hingab kuklasse isegi toidupoes.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?