"Kui lootus lootuse järel kustub, mõtled lõpuks, et tuleks see surm rutem..."

Katrin Helend-Aaviku, 31. august 2016

Vähihaige naise töökaaslased koguvad raha, et aidata tal välja osta vajalik, aga ülikallis ravim.

"Ei tohi surmast rääkida! Sul on lootust!" pahandavad töökaaslased vähihaige Tiiviga. Leebelt. Kui Tiivi mõni aasta tagasi vähiravifondile kümme eurot annetas, ei teadnud ta veel, et peagi vajab ise sealt hädavajaliku ravimi jaoks mitusada korda suuremat summat. Fondil on aga praegu abistamisraha otsas ja peale Tiivi tuli neil esialgu ära öelda veel kolmele abivajajale.

Pastelses toonis puuvillase mütsi peal, mis varjab Tiivi (60) keemiaravidest paljaks jäänud pead, uperpallitavad üksikud tähed. Need on sama laialipaisatud kui Tiivi elu viimased kaks aastat.

Kui mütsitähed aga silmadega eraldi välja noppida, laob pilk mõttes esmalt kokku sõnad – amps, boa, hobune. Veidi pikemal kombineerimisel ka lootus ja usk. Lootust ja usku jagub Tiivil veel vaid sõrmeotsatäis.

Boad ja hobust ei ole tal aga üldse. See-eest on tiibeti mastif, kaks tütart, kolm lapselast ja hoolivad töökaaslased.

Vähihaige Tiivi (Stanislav Moškov)

Kukerpallitav lootus

See on üsna tugev seljatagune, et hoida Tiivit kukkumast, kui lootus otsakorral. See hetk ongi käes, sest teda võib aidata ülikallis ravim, aga Haigekassa selle väljaostmist ei toeta.

Kuna ka heategevuslikus vähiravifondis on praegu abiraha otsas, hakkasid töökaaslased omavahel vajalikku summat kokku koguma.

Tiivi töötab kardinaid tootvas ettevõttes Sunorek koristajana. Juba 20 aastat, peaaegu firma loomisest saati on ta tulnud üle tee asuva punase maja väravast välja, et tööle minna.

Paar aastat tagasi tundis Tiivi küljes valusid.

"Mõnikord tuli valu, aga siis läks üle, ja tegin jälle oma tööd edasi," räägib Tiivi.

Valu ei andnud aga järele ja lõpuks ei saanud Tiivi enam hingata.

"Arst küsis, et kus te nii kaua olite. Aga kui ei valuta koguaeg, siis ei lähe ju arsti juurde."

Selgus, et kopsus oli mäda ja Tiivi tuli viia operatsioonilauale. Seal avastati, et tal oli käärsoolevähk. Uus operatsioon, keemiaravi.

"Siis saadeti mind kompuutrisse ja arstid ütlesid, et ravi pole aidanud – uus kasvaja on sama koha peal," räägib Tiivi.

Uuesti operatsioon. Uuesti keemiaravi. Seekord tugevam kui enne.

Järjekordne kompuuteruuring enam vähki ei näidanud ja arstid lõpetasid keemiaravi. Kui aga Tiivi peagi teise tervisemurega perearsti juurde sattus, lasi too igaks juhuks vereprooviga ka vähimarkereid uurida.

Need näitajad olid kõrged. Kompuuter ei andnud aga endiselt märkigi uuest võimalikust kasvajast. Alles magnetkompuuter näitas, et vähirakud on tagasi tulnud.

Aprillis algas uuesti keemiaravi uue lootusega. Kuni eelmise nädala esmaspäevani.

"Läksin sel päeval arsti juurde, et keemiaravi saada. Tegin analüüsid ära ja siis arst ütles, et lood on halvad, me ei tee teile enam keemiaravi. See ei aita üldse."

Arst ütles, et on siiski ülikallis ravim Vectibix, mis maksab kuus umbes 2500 eurot. See võib aidata, aga selle ostmist haigekassa ei toeta. Ta soovitas Tiivil pöörduda heategevusliku vähiravifondi Kingitud Elu poole.

Kaks päeva hiljem sai Tiivi vastuse, mis andis tema lootusele järjekordse hoobi – fondi abiraha on praegu otsas.

"Kui öeldakse, et mind ei saa aidata, siis käivad kõik mõtted peast läbi. Siis mõtled, et tuleks see surm rutem," ütleb Tiivi vaikselt.

Hoolib teistest

"Ei tohi surmast rääkida!

Tiivi, sul on lootust!" pahandavad töökaaslased Helle ja Sigrid õrnalt Tiiviga. Nad on koos töötanud juba üle kümne aasta.

"Tiivi tuli reedel tööle ja ütles, et ongi kõik. Isegi Kingitud Elu ei saa aidata," räägib Helle, et läks siis kontorisse ja rääkis murest kolleegidele. Kõik kohalolijad olid kohe nõus andma oma rahalise panuse.

Palve saadeti edasi ka ettevõtte üldmeilile ja Helle helistas vähiravifondi ning uuris, kuidas nad saaksid Tiivile vajaliku ravimi kätte.

"On väga kurb, kui ravi jääb üksnes raha taha kinni. Ta on eluaeg tööd rabanud ja nüüd peab siis üksi hakkama saama," on Sigrid nördinud, et haigekassa hädavajalikku ravimit ei rahasta.

Sigrid oma töö kõrvalt võtnud Tiivi haiguslehel olemise ajaks üle ka tema töö – et ei võetaks uut töötajat, sest siis kaob Tiivil töökoht ja ta jääb ilma sissetulekuta.

"Olen öelnud, et võin tema eest koristada ka neil päevadel, kui ta lihtsalt ei jaksa. Aga ta ei taha, ütleb, et jõuab küll. Raskemad tööd püüan ikka tema eest ära teha, ma ei luba tal raskeid asju tassida," räägib Sigrid.

"Vähk on väga hirmutav sõna ja mõeldakse, et see on surmaotsus, aga elu on juba nii palju edasi läinud, et on neid, kes tulevad sellest täiesti välja," ütleb Helle.

Ta teab, millest räägib, sest on samuti vähiga rinda pistnud.

"Miks mulle Tiivi haigus nii hinge läheb? Kui minul avastati kaksteist aastat tagasi vähk, ütles arst, et minu diagnoosiga haigetest on viie aasta pärast elus vaid 25 protsenti. Mu mehele öeldi, et ega eriti lootust ei ole.

Minul aga vedas. Mul oli selline vähirakk, millele ravi mõjus. See oli nii liigutav, kuidas Tiivi tookord minu eest hoolitses! Ja ma tean väga hästi, mida Tiivi praegu läbi elab!

Mida üldse need inimesed läbi elavad, kui vastuseid ootavad! Pagan, ma ei tohi nutma hakata!" põrutab Helle rusikaga vastu lauda.

Tiivi vaatab teda ja ta silmad lähevad märjaks. Mitte enda, vaid töökaaslase pärast.

"Tiivi muretsebki rohkem teiste kui enda pärast," sõnab Helle.

Kui Sigridil ema haigeks jäi, oli jällegi Tiivi see, kes hoolis ja muret tundis, kuidas töökaaslase emal läheb.

"Oma ema ma ei saanud aidata. Ta suri aasta tagasi. Nüüd mõtlengi, et äkki saan

Tiivit paremini aidata," räägib Sigrid.

"Meil ei ole isegi niisugust mõtet peas, et ta ei tule sellest välja! Tiivi ei ole nii kehvas seisus ja mina usun, et sealt on võimalik välja tulla. Pealegi ta näeb täitsa hea välja. Tiivi, kui palju sa oled nüüd kaalust kaotanud?" küsib Helle.

"Nüüd olen pärast iga keemiaravi alla võtnud. Ligi viisteist kilo," vastab Tiivi.

"Uskuma peab! Ja igasuguste asjadega tuleb tegeleda, et sul ei tuleks halvad mõtted pähe," manitseb Helle.

"Jah, lootma peab," naeratab Tiivi pilku langetades.

"Tiivi, alati tuleb halva mängu juures head nägu teha, on ju nii? Ja surmaotsust ei ole ju sulle veel antud. Ikkagi lootus on ju sellel rohul!" lausub Helle.

Töökaaslased loodavad, et suudavad kõik koos kokku koguda summa, mille eest Tiivi saaks välja osta ühe kuu jagu ravimit. Selleks ajaks on ehk ka vähiravifondi võimalused annetuste kujul paranenud.

Oma kingitud elu on aga praegu fondi ukse taga ootamas veel vähemalt kolm. Nii Tiivit kui ka teisi abivajajaid saab vajaliku ravimi saamisel aidata, kui teha (püsi)annetus vähiravifondile Kingitud Elu.

Haigekassa: rahastame ravimeid, mille tervisekasu ja hind on sobivas tasakaalus

Haigekassa avalike suhete juht Katrin Romanenkov märgib, et see, milliseid teenuseid ja ravimeid Eesti ravikindlustus rahastab, on kirjeldatud ravikindlustuse seaduses.

"Rahastada saab ravimeid, mis vastavad seaduses kirjeldatud kriteeriumitele.

Lihtsalt seletades on need järgmised: peab olema veenvalt tõendatud, et ravimil on tervist parandav toime; ravimist saadav tervisekasu ja selle eest küsitav raha peab olema sobivas tasakaalus; ravimi kulu peab olema vastavuses haigekassa eelarve võimalustega," räägib Romanenkov.

Tema sõnul on ravimeid, mille puhul haigekassa soodusravimite või haiglaravimite loetellu lisamine pole võimalik, sest mõni kriteerium on täitmata.

"Mõnikord on murekohaks see, et ravimitootja küsitud hind on võrreldes kasuga erakordselt kõrge. Sarnased trendid esinevad ka mujal riikides. On juhtumeid, kus uute ravimite hinnad on liiga kõrged ka meist oluliselt rikkamate riikide jaoks."

Ta rõhutab, et paljud ravimitootjad on siiski piisavalt paindlikud ja läbirääkimistel jõutakse tulemuseni, mille puhul saab uusi ravimeid Eesti patsientide raviks hüvitatavate ravimite hulka lisada.

Romanenkov ütleb, et uusi ravimeid lisatakse soodusravimite ja haiglaravimite loetellu pidevalt. 2015. aastal rahastas haigekassa vähiravi 76 miljoni euro eest, sealjuures sai ravi kokku 49 000 patsienti. Apteegist ostetavaid soodusravimeid vähi raviks rahastati 14,3 miljoni euro eest.

Fondist abivajajaid on rohkem kui annetusi

Vähiravifondi Kingitud Elu looja Toivo Tänavsuu ütleb, et heategevuslik fond on vähihaigetele sageli viimane õlekõrs.

Toivo Tänavsuu (Teet Malsroos)

Kuigi annetused on jõudsasti kasvanud ja tänavu on kogutud peaagu pool miljonit eurot, on abivajajate arv kasvanud veel kiiremini. Suvel läks tasakaal paigast ja fond pidi hiljuti langetama raske otsuse ning ütlema ära neljale abivajajale.

"Paljudel algab sellest telefonikõnest kuristik. Tajun totaalset meeleheidet ja hirmu. Olukord on ju väga ebaõiglane: ravim on, lootus on, võimalus elada ja isegi terveneda on – kuid see kõik on kättesaamatu, sest pole raha. Ja järelikult kaob ka lootus," räägib fondi asutaja, et vaid sisemiselt tugevad jätkavad võitlust.

Ülikallite ravimite väljaostmiseks on võetud laenu ja müüdud koguni metsamaad, aga isegi jõukamasse keskklassi kuuluvatel eestlastel pole võimalik tasuda oma ravi eest aastas näiteks

50 000 eurot, rääkimata siis pensionäridest või töötutest.

"Fond on kogunud kahe aastaga üle miljoni euro annetusi ja jaganud kõik selle raha välja 100 eestimaalase ravi eest," ütleb Tänavsuu. Keskmiselt kulub fondist abi saanutel ravile iga kuu umbes 4000-5000 eurot. Tema sõnul on abivajajad kõige paremal juhul võimelised katma 30–50% oma ravikuludest, kuid valdav enamik taotlejatest jaksavad panustada vaid mõnesaja euroga kuus.

Miks need ravimid nii kallid on?

"Sellele küsimisele on raske ühest vastutust anda. Segunevad ravimi arendus- ja turunduskulud ning ravimifirmade aktsionäride kasumiootused. Me võime kiruda, miks peavad need ravimid nii kallid olema.

Ja nad ju ongi üle mõistuse kallid! Selle vastu tõstavad häält isegi maailma arstid. Kuid peame arvestama ka turumajandusliku tõsiasjaga, et kui ravimifirmade aktsionärid kasumit ei teeniks, siis uusi ravimeid ilmselt ka ei sünniks," räägib Tänavsuu, et fond on siiski peaaegu kõigilt ravimitootjatelt saanud allahindlust.

"Tegelikult ei pöördu fondi poole mitte need, kelle puhul on arstid käed üles tõstnud, vaid need, kellel on haigekassa võimalused lõppenud. On tõsi, et kõigile ei too isegi 5000 eurone ravim loodetud kasu.

Iga vähk on erinev ja sarnase vähitüübiga inimesed võivad reageerida ühele ja samale ravimile täiesti erinevalt," räägib Tänavsuu, et sellele vaatamata on vähiravifondil piisavalt innustavaid edulugusid.

"Me ei saa kellelegi garanteerida tervist ja elupäevi. Aga saame üheskoos fondi annetajatega kinkida kõigile lootuse, veel ühe ülekõrre ning võimaluse elada või isegi tervenda."

Info annetamise kohta leiab kodulehel www.kingitudelu.ee.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?