Juhtkiri | Presidendivalimistest kodusõjani Reformierakonnas

Reformierakonna võimetus oma presidendikandidaatide vahel valida sai küll lõpuks otsa, kuid otsus Marina Kaljurand üle parda lükata ja asuda Siim Kallast toetama sündis ilmselgelt liiga hilja. Kaljuranna tagaselja mahakandmine kukkus isegi Eesti poliitilist tava arvestades välja äärmiselt näotu. Eriti kui meenutada, kuidas oravad olid valmis häältega lahkelt appi tulema sotsidele, et nende kandidaat Eiki Nestor saaks presidendiks hakkamise mängust nägu säilitades välja astuda. Samas pole Reformierakond naistega ka varem eriti tseremoonitsenud. Piisab, kui meenutada Maris Laurit ja Anne Sullingut, kelle teenetest ministrina erakond väga lühikese aja järel loobus. Vaagimiseks hea küsimus naisõiguslastele ja soovolinikule: miks oravad naisi poliitiliselt kuritarvitavad? 

Kas Kaljurand seepeale tõesti soovib veel edasi olla valitsuses, mille juht talle kirka selga lõi? Või kas erakond vajab parteitut Kaljuranda enam välisministrina, kui erakonna liikmetegi seas leiaks sellele kohale üsna palju soovijaid? Raske on ette kujutada Kaljuranda praeguses olukorras Reformierakonda astumise avaldust esitamas. Samas pole Reformierakonnal sugugi mõistlik eitada ja alahinnata Kaljuranna kõrget reitingut: sedavõrd populaarne poliitik oleks teretulnud igas erakonnas, isegi koalitsioonipartnerite juures. Mis aga saab Reformierakonnast ja tema ühtsusest, kui mässulised – juhatuse värsket otsust eirates – Kaljuranna kandidatuuri valimiskogus üles seavad? Nõnda loodaks ilmselt eeldused erakonna täiemõõduliseks kodusõjaks. Kui Reform siis pauguga lõhki läheks, oleks kõigil põnev vaadata, kes jätkab peaministrina, mitu Reformierakonda meil olema saab ja kuidas seni tõrgeteta töötanud poliitiline villavabrik seisma jääb.