Juhtkiri | Marina maksahaak

Presidendivalimiste tulemused näitavad, kas Marina Kaljuranna otsus välisministri kohast loobuda ja Siim Kallast presidendiks kandideerimisel toetavat Reformierakonda trotsides siiski ka ise riigipeaks kandideerida on õige samm. Muidugi on see tema põhiseaduslik õigus, nagu hapu näoga nendivad Kallast toetavad reformierakondlased. Olukord on aga põhimõtteliselt muutunud, see paistis ka Kaljuranna säravast naeratusest pressikonverentsil. Sest alles see oli, kui oravad Kaljuranna üle parda lükkasid, nüüd aga on Rõivas põlvili ega pea Kaljuranna lahkumist välisministri toolilt hädavajalikuks. Lisaks presidendivõitlusele ja kisklevas erakonnas võimul püsimisele peab Rõivas nüüd mässama ka välisministri küsimusega. Ja nagu sellest veel vähe oleks! Küllap ootab peaminister mureliku suuga sedagi, mida teevad Kaljuranna toetajad Reformierakonnas edasi: kas võtavad Rõivalt võimu, lahkuvad erakonnast, et ühineda kellegi teisega või loovad uue partei.

Igatahes toob Kaljuranna otsus läppunud ja kopitanud tagatubadesse värsket õhku ja presidendivalimistesse konkurentsi. Sotsid pole Kaljurannale veel toetust lubanud (kas Eiki Nestoril on tõesti mõtet end veel kord kõrvetama minna? Kui, siis vee sogamiseks). Ka Mart Helme ei varjanud pettumust Kaljuranna otsuse suhtes. Kuid poleks ime, kui näiteks küsimus Kaljuranna mõne vastuolulise eraelulise detaili või kodakondsuse kohta ei kerkiks mitte ainult EKRE (Helme juba jõudis küsida), vaid ka oravate leerist.