Inga Raitar | Kuidas lumehelbeke rändrahnu disainis

Inga Raitar, imagoloog, 20. jaanuar 2017

1987. aasta kevadel kogunes grupp tudengeid ööhämaruses Tartu ülikooli Pälsoni ühika puhkeruumi. Kaasas paberid ja värvid. Just oli dekanaat karmilt ära keelanud samade tudengite trükitud “Fosforiit? Tänan ei!” särkide kandmise eksmati ähvardusel. Ometi soovisid nad oma sõnumiga minna järgmisel päeval toimuvale maiparaadile. KGB valvsate piilukaamerate ette.

Väljendada vastumeelsust sellele, et Eesti üle valitsev režiim nende kodumaa maavarad hoolimatult ja vastutustundetult laiali tassib. Plakatid pidid olema pealtnäha neutraalsed, neil ei tohtinud olla ühtki sõnasõnalist vastu- ega pooltolemist. Ei sõna fosforiit ega midagi, mida saaks kaugeltki tõlgendada valitsevale režiimile vastandumisena. Noorel naisel, kelle ema oli loomakasvataja, plahvatas loosung: “Parim väetis on sõnnik!”

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?