Katrin Laur | Segregatsioon Eesti moodi

Jõulude eel olin lapselastega Raekoja platsil jõululaadal ja suurem poiss tahtis nooltega õhupalle lasta. Laskiski – kolm sai pihta ja kaks läks mööda. Oli kena pärastlõuna ja meil tekkis vestlus kioskis töötava tütarlapsega. Õigemini – ma püüdsin seda vestlust tekitada. Tütarlaps oli ilus, pikka kasvu, viisakas, arvatavasti vanemate klasside koolitüdruk. Kahjuks ei osanud ta aga eesti keelt, ka mitte nii palju, et oleks suutnud rääkida oma tööst ehk noolteviskamisse puutuvast. Ta ei olnud võimeline kliendiga eesti keeles suhtlema.

Ma küll ei proovinud temaga inglise keeles suhelda, kuid olen kindel, et inglise keelt ta oleks osanud. Vene noored lähevad pärast kooli välismaale, vähemalt nii loodavad nii nemad kui ka nende pered ja nad teavad hästi, et seal vaid vene keelega hakkama ei saa. Küsisin tütarlapselt lõpuks vene keeles, et kas ta on kohalik, kas on Eestist. Jah, ta oli Tallinnast, käis siin koolis. Ma ei hakanud noort last tänitama. Kuid seda ütlesin küll, et ma olen terve elu elanud välismaal ja ei kujuta endale ette, kuidas oleks elada riigis, mille keelt sa ei oska.