Kaarel Tarand | Korbi nägu valitsus
Kirjalik tekst on mõtlemise peegel. Suuga suure linna tegemine poliitilise kommunikatsiooni peateel käib meil ja mujal juba aastaid, ja sõltumata koalitsioonide koosseisust. Leplikud valijad üldjuhul selle eest, mida vanasti valetamiseks nimetati, ei karista ja seetõttu pole ka oodata, et jutuvestjate käitumises midagi otsustavalt muutuks. Ka praeguse valitsuse esimeste kuude jooksul on saanud kinnitust tõik, et rääkida võib kõike. Kuni see valitsuse juhterakonna reitingut otsustavalt allamäge ei vii, sõnapidu jätkub ja analüüsida pole seal midagi.
Paberile pandu on hoopis konkreetsem. Valitsus on esimese 100 tööpäeva jooksul lubanud käivitada rahvastiku kasvu, suurendada ühiskonna heaolu ja sidusust suurendamise, viia majanduse välja seisakust ning hoida Eesti kaitstuna. Õilsad kavad („100 päeva plaan“ valitsuse kodulehel) on ohutuse mõttes jäetud ebatäpseks ja keegi ei tea, millise aja jooksul ja milliste sihtarvudeni – rahvaarvus ja majanduskasvus näiteks – uute reeglite kehtestamine peaks viima. Probleem on selles, et üldeesmärkide ja nende poole viivate sammude vahel pole võimalik üldse mingit seost tuvastada.
Kirjalik tekst on mõtlemise peegel. Suuga suure linna tegemine poliitilise kommunikatsiooni peateel käib meil ja mujal juba aastaid, ja sõltumata koalitsioonide koosseisust. Leplikud valijad üldjuhul selle eest, mida vanasti valetamiseks nimetati, ei karista ja seetõttu pole ka oodata, et jutuvestjate käitumises midagi otsustavalt muutuks. Ka praeguse valitsuse esimeste kuude jooksul on saanud kinnitust tõik, et rääkida võib kõike. Kuni see valitsuse juhterakonna reitingut otsustavalt allamäge ei vii, sõnapidu jätkub ja analüüsida pole seal midagi.
Paberile pandu on hoopis konkreetsem. Valitsus on esimese 100 tööpäeva jooksul lubanud käivitada rahvastiku kasvu, suurendada ühiskonna heaolu ja sidusust suurendamise, viia majanduse välja seisakust ning hoida Eesti kaitstuna. Õilsad kavad („100 päeva plaan“ valitsuse kodulehel) on ohutuse mõttes jäetud ebatäpseks ja keegi ei tea, millise aja jooksul ja milliste sihtarvudeni – rahvaarvus ja majanduskasvus näiteks – uute reeglite kehtestamine peaks viima. Probleem on selles, et üldeesmärkide ja nende poole viivate sammude vahel pole võimalik üldse mingit seost tuvastada.