Tiit Kuresilma | Kaduvikku kadumise ilu ja valu

Silver Laas laulab ansamblis Traffic laulus Elisale, et üks maja laguneb üksilduses, vanad aknad ja uks on vildakas ees. Teine mees Rein Muuluka arendab edasi teemat lagunevaist majadest ja hääbuvaist varemeist, nendega seotud inimestest, ajaloost ja filosoofiast ja on  kirjutanud sisuka raamatu Eestimaa mahajäetud paikadest. Raamatus on üle kahesaja pildi, Esitatud on mõisa-, kolhoosi-, vabriku- , sakraal- ja militaararhitektuuri ja palju muud, mida inimene siia Eestimaale on loonud, ent mida mitmesugustel põhjustel enam ei vajata. Aga võib-olla ka vajatakse ja oleks ilus taastada, aga jõud ei käi üle. Ja loodus ja aeg on oma tööd tegemas inimese loodu kallal.

Raadiovestlusest kuuldub, et tegu on noore autoriga, kes raamatu valmimise käigus külastas matkates Eesti mõisaid, koole, kirikuid, pommivarjendeid, kolhoosiehitisi, kaevandusi, raketibaase, kortermaju, vabrikuid ja muud hüljatut inimtekkelist. On leidnud näiteks Tapal pika rea Ameerika vedureid, mis nüüd rüüstatuina seal seisavad. Raamatus on foto loomaluudega kaetud põrandast pankrotistunud Tartu lihakombinaadis.