Seisukoht | Harjume toitu hindama

Greete Kõrvits, veebitoimetaja, 5. aprill 2017

Eks see ole paljudele tuttav – külmkapp on kraamist pungil ja kui lõpuks leitakse aeg segadusega tegeleda, lendab pool külmiku sisu prügikasti, sest on halvaks läinud või tekitab imestust: „Miks ma üldse selle ostsin, mida ma sellega küll teha kavatsesin?“ Paljudele siin maailmas ja meie riigiski pole see käitumine aga tuttav, sest toit on söömiseks. Ruttu, enne kui keegi teine selle ära napsab. Ruttu, enne kui nälg viimsegi jõu võtab. Ruttu, sest ei tea, millal järgmine kord kõhu täis saab.

Toiduga ümberkäimine saab selgeks lapsepõlves. Pigem tõsta endale poole vähem, kui jätad pool alles. Kaasa pakitud võileib ei ole äraviskamiseks, et selle asemele saiake osta. Kui võin paki juustu osta ja kavatsen sellest vaid poole ära süüa, siis mis vahet seal on, mis ülejäänust edasi saab? Võimalus valida, mida ja kui palju sa sööd, ei peaks tähendama toidu eest vastutamise puudust.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?