Juhtkiri | Maksupõrgut ei jahuta isegi valimisaasta

Kui suurt kulu tulumaksureform riigieelarvele tegelikult tähendab, võib aimata kiirusest, millega valitsus uusi maksutõuse välja kuulutab. Lubatud maksudele peale vaadates – tulekul on automaks, kaubaautode teemaks, pangamaks, panditulumaks, pakendimaks, limonaadimaks – saab kähku selgeks, et sellist inimest polegi, kes võiks öelda, et teda ei mõjuta nendest maksudest mitte ükski. Karastusjoogi võib jätta poodi, oma autot võib-olla polegi vaja, lahjat ja kanget alkoholi saab üldse mitte juua või riigile ninanipsu tehes hoopis Lätist hankida, kuid pangas raha hoida ja süüa osta on ikka vaja – ja ettevõtete suurenevad kulud maksab enamasti kinni tarbija.

Nii võib isegi maksureformist võitev madalapalgaline peagi leida end olukorrast, kus kiirelt tõusev elukallidus sööb lisaraha sama kiirelt käest. Või veelgi hullem – kui selgub, et astmeliste ja pigem keerulistena plaanitud maksud osutuvad raskelt hallatavateks ja tulu jääb oodatust väiksemaks, jääb vaid üle oodata uute maksude väljamõtlemises vilunud valitsuse järjekordset mõttevälgatust. Mis eristab kodanikele vastuvõetavat maksusüsteemi aga maksupõrgust, on maksude läbipaistvus ja põhjendatus. Seni on valitsus viimasega pigem jänni jäänud – heaks näiteks on mootorsõidukite keskkonnalõivuks ristitud automaks, mis vanematele autodele suuri soodustusi ette nähes soodustab autopargi vananemist ja seega mitte kõige keskkonnasõbralikumaid valikuid. Kui eesmärk on tõesti parandada maksudega inimeste käitumist, oleks ehk veenvam, kui teatud maksutulusid kasutataks sihtotstarbeliselt.