Juhtkiri | Otsi lolli, kes valib ministrit

Kaks on alati parem kui üks, mõtleb kohalike valimiste eel arvatavasti enamik riigikogu liikmeid, kes valimisvõitlusesse ei lähekski, kui loodetud häältesaak ei võimaldaks lisaks juba kättevõideldud toolile parlamendis hõivata koht kohalikus volikogus. Paraku ei veena riigikohtu otsus, mis peab nn kahe tooli seadust põhiseadusega kooskõlas olevaks, et huvide konflikti kaht valitavat poliitilist ametit pidades üldse ei tekiks.

Kas häältemagnetite lubamisest kohalike otsustajate sekka võidavad eelkõige erakonnad või kohalikud inimesed, näitab elu. Küll saab esimese positiivse arenguna välja tuua, et lõppemas on olukord, kus rahva tahe valib volikogudesse ühed näod, ent asendusliikmetena määratakse otsustama hoopis võõramad parteilased. Ootused kandideerivatele parlamendisaadikutele on igal juhul kõrged – poliitiline kompetents ja kõrge informeeritus on iseenesestmõistetavad; tõestada tuleb, et vähem prestiižikat ametit ei peeta vähemoluliseks – indikaatoriteks sobivad näiteks volikogu istungitel kohalkäimine ja sõnakus kohalikel teemadel. Sellest ei sõltu ainult riigikogulase tagasivalimine (kui peame neid tänavugi oma hääle vääriliseks), vaid ka see, kuidas suhtume kahe tooli seaduse otstarbekusse tulevikus.