Seisukoht | Ego trip ja valge kepp

Hommik algas paljutõotavalt. Lugu, mida olin plaaninud lehte kirjutada, ei huvitanud korraga kedagi, päev sundis peale hoopis teise teema. Tuju langes veel pügala võrra, kui õhtul koduteel uduvihm vastu prilliklaase piserdas ning keegi valge kepiga mu otsa komistas. Narva maanteel enne Tallinna kauplust (oli kunagi selline pood) seisis poiss, kes keppi enda ees tonksides otsis laternaposti, et peatus ära tunda. Siis sain aru. Ma ei ole eriti aldis võõrastega tänaval vestlust arendama, aga seekord läks teisiti.

Miski sundis küsima: kas ta ootab ikka bussi. Poiss, umbes 15-16, palus tulbalt vaadata, millal tuleb nr 51. Kiri lubas, et 5 minuti pärast. Korraga teadsin, et ootan koos temaga bussi ära ja aitan ta peale. Kaua sa ikka niisamuti kõrvuti vaikides seisad. Küsisin, et kas ta on täiesti pime. Jah, tuli vastus, aga mitte sünnist saati.