Juhtkiri | Õpetajate kiusamisega ei tohi leppida

Vähe on neid õnnelikke, kellel pole kooliajast mitte ühtegi mälestust kaaslastevahelisest tõsisemast konfliktist või oma positsiooni õpilaste hirmutamiseks ja haiget tegemiseks ärakasutavast õpetajast. Nüüd on sellises koolikeskkonnas kasvanutel endal lapsed ja lapselapsedki ning kindel soov neid selliste kogemuste eest iga hinna eest säästa.

Loomulikult on sellisest hoiakust sündinud ka palju head – olgu initsiatiiv õppeasutuste muutmiseks kiusamisvabaks või tõsiasi, et koolides aset leidvaid tõsiseid vägivallajuhtumeid on üha raskem vaka all hoida. Kuid kas jõuvahekord klassiruumis pole liiga suure hooga õpilaste kasuks kaldunud, tuleb küsida, kui juba veerand õpetajatest tajub end kiusamise ohvrina. Verbaalne vastuhakkamine ja piiride katsetamine tundub enamikule õppeprotsessi loomuliku osanagi, ent võimatu on normaalseks pidada olukordi, kus õpilane kasutab õpetaja kallal füüsilist jõudu. Kui õpetaja lausa kardab klassi ees olla, ei saa õpetamisest ja veel vähem (ümber)kasvatamisest midagi välja tulla, nagu paneb hirm liignõudliku õpetaja ees ennem tuupima kui ainet endale päriselt selgeks tegema.