Juhtkiri | Ärme pane oma metsi põua ajal põlema

Ootamatult soe ja vihmata maikuu on kaasa toonud rea metsa- ja maastikupõlenguid, millest viimased külmad ja märjad suved on meid suuresti säästnud. Iga kevadega kaasas käivad kulupõlengud on seks korraks loodetavasti möödas, alguse saavad need enamasti tahtliku süütamise läbi, ükskõik kui palju selgitustööd ka aastate jooksul poleks tehtud – alepõllunduse geenid domineerivad mõistuse üle.

Praegused maastikupõlengud on alanud arvatavasti mitte otsese süütamise, vaid lihtsalt inimliku rumaluse ja hooletuse tõttu. Mõnevõrra üllatuslikult on meil aastatega juurdunud koeraomanike seas harjumus oma lemmiku väljaheited linnaruumist ära koristada – ning tänavad ja pargid on tõepoolest puhtamad, nii et kannatab murul istudagi. Küll aga pole enda järelt koristamise ja puhtusehoidmise komme levinud suitsetajate seas, arvestades igale poole hunnikute viisi maha loobitud konisid, alates tänavaist, maanteeäärtest, lõpetades rannaliiva ja matkaradadega. Lisaks visuaalsele reostusele ning looduse saastamisele mittelaguneva filtriga on suitsetamine ka maastikupõlengute üheks põhjuseks isegi pärast isekustuvate sigarettide kasutuselevõttu Euroopa Liidus.