Ago Anderson: Jan Uuspõllu karskus on mulle hästi mõjunud, piirdun nüüd ühe õllega päevas

„Aastal 2004 esietendus Mati Undi lavastus „Ürgmees“, milles on stseen, kus ma imiteerin napsutamist. Palusin esietenduseks baarmenil kallata pitsi päris viina. Et mis me ikka petame,“ meenutab Jan Uuspõld. Järgnev lugu on vaid üks paljudest, mis tema ja Ago Andersoni mustas komöödias „Piiri peal“ ära räägitakse. Piiri peal kõnnitakse nii otseses kui ka kaudses mõttes. Sest Ikla külje all Uue-Jaani talus, kus lugu mängitakse, jääb Läti piirini vähem kui kiviga visata.

„Ent ma polnud eelmisel ööl üldse maganud, läksin otse esietendusele,“ kirjeldab Jan järgnevat, mis pöördus ta jaoks ootamatult õudusunenäoks. „Kummutasin oma viina kurku ja tundsin kohe, kuidas see hakkas tagasi ajama. Ja väga jõuliselt. Hakkas juba teksti segama. Ei jäänud muud üle, kui läksin akside vahele oksendama ning alles seejärel lõpetasin lause. Pärast etendust küsisin sõbralt, et ega seda väga näha polnud, mille peale sõber kostis, et oli küll, aga sellest polnud midagi. Ent naised ütlesid, et issand, kui kole see oli. Millest me oma lavastuses järeldame, et mehed on sallivamad kui naised. Lootsin, et seda ei näinud keegi, aga tegelikult kõik nägid. Päris räme lugu,“ meenutab Jan vahejuhtumit ilma valehäbita ja vabastava naeruga. Viimase pitsi päriselus keeras ta hinge alla viis aastat tagasi. Ja pärast seda mitte üks tilk.