Juhtkiri | Laps ei pea segama
Kas koosolekule kaasa võetud aastane laps segab arutlejaid rohkem kui täiskasvanute omavaheline jutuvada, klaviatuuriklõbin või mõnesekundiline telefonihelin? Sotsiaalministeeriumi koosolekuruumist, kus hiljuti üks spetsialist koos lapsega ukse taha saadeti, pole meil kaamerapilti ega müramõõdiku näitajaid, et anda põhjendatud hinnang, kas lapse häälitsused võisid ületada enamiku või pigem üksikute eriti helitundlike taluvuspiiri. Kuna rääkijat mitteaustav koosolekukultuur – eestlane rööprähkleb isegi autoroolis, mujal rääkimata – on pigem väga levinud, lapse tööle kaasa võtmine aga veel mitte, on igatahes lihtsam panna koosoleku segamise „süü“ ühele lapsele ja tema emale kui nõuda kõigilt kolleegidelt, kas saaks vaiksemalt.
Iseasi, kas „lihtsama“ vastupanu teed oleks ka siis mindud, kui spetsialisti asemel oleks koosolekule tite kaasa võtnud hoopis minister. Näiteid pole kaugelt vaja otsida – sotsiaalministeeriumiga ajuti samas hoones töötav haridus- ja teadusminister Mailis Reps on isikliku eeskujuga ehk enim töö- ja pereelu ühildamisse panustanud poliitik. Kuna tema juhitud ministeeriumist on mitmel korral kinnitatud, et ministri harjumus lapsega tööl käia pole kedagi seganud, tuleb küsida, miks päädis sotsiaalministeeriumisse lapse kaasa võtmine intsidendiga, mille eest tuli suisa avalikult vabandada?