KATKEND UUEST RAAMATUST | Legendaarne kettaheitja Eha Rünne pidutses Stalini kontoriruumides

Järgmisel nädalal jõuab poelettidele Õhtulehe spordireporter Deivil Tserpi kirjutatud raamat "Heiteareenide sangarid", kuhu on koondatud Eesti tippheitjate ja tõukajate põnevad lood. Sel nädalal avaldame teosest mõned katkendid. 

Eha Rünne on Eesti kergejõustiku grand old lady, kelle auhinnakapis särab koguni 68 Eesti meistrivõistluste kuldmedalit. Tema tõusutee algus oli hiilgav: 1982. aastal võitis toonane TSIKi abiturient NSV Liidu juunioride sisemeistrivõistlustel kuulitõuke. Samas mõistis ta kiiresti, et tippurühkimine tähendab tihti räpast mängu. Liidu järelkasvukoondise laagrites pakuti tulevikulootusele lahkelt dopingut, mille tarvitamisest ta kindlameelselt keeldus.Täiskasvanute tiitlivõistlustele jõudis Eha 31aastaselt, kuigi ametnikud olid teda ammu lemmikvaldkonnast eemale peletanud – esimest korda juba 22aastaselt. Ometi vältas ta karjäär neli kümnendit. Tänavu krooniti sihikindel naine taas veteranide maailmameistriks. Aastatel 1980–1981 noppis Eha NSV Liidu noorte meistrivõistlustelt neli pronksmedalit. 1980 pääses ta esimest korda liidu koondisega välismaale, Kuubal võrdlesid võimeid sotsialismileeri riigid.„Väga vahva kogemus,” pajatab kuulitõukes kolmandaks tulnud Eha, kes veetis Vabaduse saarel kümmekond päeva. „Mulle on reisimine kogu aeg meeldinud. See oli midagi uut ja põnevat. Nägime kohalikku elu mõnusalt palju. Kui Havannas oli natuke vana Ameerika hõngu, siis võistluspaik Santiago de Cuba oli eriline linn. Majadel, kus elasime, polnud aknaklaasegi. Kogu liidu koondise naiskond oli majutatud ühte tohutult suurde ruumi, millel ei olnud ust ees, kõik oli avatud. Öösel ronisid mingisugused sitikad üle meie.”Värvikate reiside ja laagrite ajal tekkis Ehal palju tuttavaid, kellest mitmed jõudsid spordis absoluutsesse tippu. Üks neist on kuuekordne teivashüppe maailmameister Sergei Bubka.„Podolski laagris käisime kambaga jõe kaldal lõket tegemas, Sergei oli ka pundis. Kui me 2004. aastal Ateena olümpial juhuslikult trehvasime, tundis ta mu ära.”Kaks korda kutsuti liidu koondise laagrisse ka Eha treener Jüri Murakas. „Dušanbesse ja Sotši,” räägib mulk naerdes. „Sotšis oli temaga lihtne. Oktoobrikuine üleminekulaager vältas kaks nädalat, sellest 12 päeva ta jõi. Ta kadus kohe alguses ära. Kolmandal päeval lendas mu tuppa kümnekilone arbuus ja neljandal päeval nuga järele. Uuesti kohtusime lennujaamas.Kõik liidu koondise treenerid küsisid, kus mu treener on. Vastasin, et ei tea, ajabmingisuguseid asju. Algul oli ta sattunud Gruusia pulma, mis polnud ühepäevane üritus, ja pärast matusele. Aga ma sain hakkama. Seal treenisid ka Fred Kudu õpilased, olin koos nendega.”Dušanbes harjutas Eha veebruaris 1981. „Sel ajal käis Afganistanis sõda,” sõnab ta. „Läksin puhkepäeval linna jalutama ja nägin tankikolonni liikumist. Tekkis päris kõhe tunne. Meid viidi ekskursioonile ja mäe otsast näidati, et seal all asub Afganistan.”Silmaringi laiendamiseks oli iga laager kasulik. „Olen kõik Gruusia kirikud läbi käinud ja ilusates kohtades vaatamisväärsustega tutvunud. Stalini kontoriruumides korraldati meile niisugune pidu ... Ukse taga öeldi: ärge palju rääkige, siin on mikrofone rohkem kui betooni. Liftid sõitsid läbi kaljude üles. Sealt avanes panoraamvaade merele. See oli äge. Arvan, et niisuguseid asju enam ei näegi. Gruusia laagreid meenutan väga sooja tundega.”Kui Eha treenis Moskvas, pääses ta Kremlisse ekskursioonile. „Olen isegi onu Lenini ära näinud. Meid viidi kohe otse sisse. Ma olin väga uudishimulik, kõikvõimalikud külastused pakkusid kihvte elamusi.”Raamatust saad teada, millist rabavat uudist kuulis Eha 20aastaselt oma ema kohta. Mainekas heitja räägib otsekoheselt, kuidas taasiseseisvunud Eesti spordijuhid tema olümpiateekonna põrgulikuks muutsid ja palju muud huvitavat.