Peterburi peakonsul Carl Eric Laantee Reintamm: „Poliitiliselt on väga kasulik, kui Vene inimesed saavad Eestis käia!“

Jevgenia Zõbina, 4. detsember 2018

Peagi täituvad Tallinna tänavad taas Vene aastalõpu turistidest, kellest üle poole saab viisa Sankt Peterburgi konsulaadist. 2017. aasta jooksul Venemaal Eesti saatkonnas ja konsulaatides väljaantavast 110 000 viisast 60 000 taotleti Peterburis. Märtsis asus seal peakonsuli kohale Carl Eric Laantee Reintamm, kes on aastatel 2007-2012 juhtinud ka Pihkva konsulaati.

„Peakonsulaadis kohal käivad enamasti kiirkorras taotlejad, kellel on matus, või siis kultuuri või laste grupid,“ räägib Laantee Reintamm, et enamus annab oma viisataotluse sisse Eestit esindavas VFS viisakeskuses ja seetõttu ta paljude taotlejatega ise ei suhtle, kuid Vene inimeste võimalikult lihtsat reisimist Eestisse ei pea ta oluliseks mitte ainult turismi majanduslikku külge silmas pidades, vaid see on Eestile kasulik ka poliitiliselt. „Inimese oma silm on ikka see, mida ta usub kõige rohkem. Nii et palve kõigile eestlastele: kui te näete Vene turisti, siis olge jätkuvalt temaga sõbralik - paljud räägivad siin, et neil on Eestis nii meeldiv olnud. Ja seda on hea kuulda.“

Kuidas Vene inimesed teid siin kutsuvad, kas ka isanime järgi?

Ma ütlen alati, et kutsuge kuidas tahate. Mul on ju neli nime ja teen vahel nalja, et meil, eestlastel, on perekonnanimed [pikad ja tähenduslikud], nagu indiaanlastel. Kes tahab kutsub isanime järgi Carl Carlovitš, aga üldiselt kõik teavad, et välismaalased on eesnime kasutajad ja kutsuvad Carl Ericuks.

Aga te ise olete harjunud, et Venemaal kasutatakse isanime?

Neid on raske meeles pidada ja üldiselt venelased on väga sõbralikud ja mõistvad, et meile ei ole see tavaline.

Eestis kiputakse üha rohkem sinale üle minema, kuidas teie?

Vene kultuuriruumis teietatakse ja kui ma ei ole inimesega sõbraks saanud, siis ma ikka teietan.

Et siis pärast sinasõpruse joomist?

Minu häda on see, et ma ei joo. Väga harva. Paljud arvavad, et see on suur miinus Venemaal, aga mina sellesse ei usu, sest ma suutsin Pihkvas töötada viis aastat ja sain suurepäraselt inimestega läbi ilma, et oleksin kõikidega hirmsasti alkoholi joonud. Aga ma ei ole ka see, kes oleks moraalitseja selles küsimuses.

Aga võib-olla tekiks rohkem sõpru?

Ma ei usu. Arvan, et sõber peab aktsepteerima, et oleme kõik erinevad. Mina olen näiteks musta kohvi jooja. Ja siin Venemaal on see kohvi-tee küsimus, mille joojad on enam-vähem pooleks. Meie, põhjamaade diplomaadid, oleme väga rõõmsad, kui pakutakse kohvi. Näiteks Saksamaal, kus olen seitse aastat diplomaadina töötanud, seda kommet iga sööma lõpuks ei ole. Meil käib ikka magustoit ja kohv kokku ja nii oli ka Rootsis, kus ma üles kasvasin. Aga Saksamaal kui meil inimesed käisid külas ja me jõudsime koogi ja kohvini, siis panime abikaasaga tähele, et inimesed, kuidagi imelikult reageerisid, aga me ei saanud aru, milles asi on... Hiljem saime aru, et Saksamaal on kombeks kutsuda torti ja koogi söömisele eraldi, tavalise lõunasöögi ja õhtusöögi vahel ning siis on suur valik torte ja kooke. Lõuna- või õhtusöögi juurde pakutakse hoopis muud magustoitu ja selle juurde mitte alati kohvi.

(Heliseb konsuli telefon. Ta vabandab ja vastab läti keeles, et on praegu Eesti ajakirjanikele intervjuu andmisega hõivatud.)

See oli Läti peakonsul.

Kui mitut keelt te räägite?

Naljatades vastab: Ma ei räägi ühtegi keelt korralikult, see on mu häda. Keeli, millega ma saan hakkama on kaheksa. Emakeeleks oli eesti keel. Ma sündisin Lõuna-Ameerikas. Minu vanemad põgenesid 1944. aastal – ema oli 14, tema läks oma vanematega, isa oli 17, tema läks ilma vanemateta. Nad abiellusid Rootsis, aga elasid USAs, Peruus ja Uruguais. Mina sündisin Peruus. Kodus rääkisime eesti keelt, aga teisi eestlasi seal polnud. Suhtlesime ameeriklastega, sest mu isa esindas seal Ameerika luterliku kiriku abiorganisatsiooni. Ja ema rääkis mulle alati, et mu esimene sõna isale oli „tšao“, sest mu lapsehoidja oli Inka indiaanlanna, kelle emakeel oli ketšua, aga minuga rääkis hispaania keelt. Mu isa oli vanakooli mees ja teda ei rõõmustanud, et poisi esimene sõna temale on harimatu „ tšao“. Aga kui ma Eestisse tulin, siis siin kõik kasutasid „tsau-tsau“ ja see on eesti keele osaks saanud ilma minu kaasabitagi.

Kui range kasvatus teil oli?

Mu isa oli väga range, aga mu vanemad läksid lahku, kui me kolisime Rootsi. Ma arvan, et ma kasvasin üles väga traditsiooniliselt ja loomulikult käidi kirikus. Meie väga hea ema, teades, et meie isa oli kirikuõpetaja, leidis, et peame saama kirikliku põhja.

Tagasi kohvi juurde - kuidas teile Piiteri kohv maitseb?

Siin Piiteris on nii head restoranid ja söögikohad, et mina küll mingit erilist kohvi maitset ei tunne. Ma ei ole tegelikult kohvigurmaan, ma lihtsalt vajan kohvi. Isegi viletsat kohvi, sest ma kasvasin üles lahustuva kohviga. Lõuna-Ameerikas anti lastele kohvi, piimaga. Ega seal ei olnudki palju tervislikke jooke. Coca Cola rikkus minu ja mu õe hambad nii, et esimese asjana Rootsis pidime hambaarstile minema.

Millal te esimest korda Sankt Peterburgi sattusite?

Esimest korda sattusin üldse Nõukogude Liitu 1989. Õppisin Stockholmi ülikoolis ja mõtlesin, et õpiks veel mingit keelt. Valida oli kreeka, türgi ja läti keele vahel. Otsustasin läti keele kasuks. Põhjendus oli see, et meil eestlastel, lätlastel ja leedukatel, oli 14. juuni küüditamise mälestamiseks alati ühine oikumeeniline jumalateenistus. Ja mina lapsena küsisin emalt, mis imelikku keelt nad siin kõrval räägivad, ja ema ütles, et see on läti keel. 

Riia ülikool kutsus 1989. aastal esimest korda välisõpilasi suvekursustele Riias. Meie perest ei olnud keegi Eestis käinud, sest üldiselt eksiilis ei peetud seda õigeks. Aga kuna tulime „Georg Otsaga“ Helsingi kaudu, siis tänu lätlastele nägin mina esimest korda ka Eestit.

Tänu nendele suvekursustele nägin ma ka Venemaad, sest meie rühm koosnes peamiselt norrakatest, kellest mitmed olid sõjaväes õppinud vene keelt. Nemad tundsid seda Nõukogude Liitu paremini ja tänu nende vene keele oskusele meil õnnestus igale poole saada. Me käisime ka Vilniuses ja Moskvas.

Millise mulje need linnad jätsid?

Oli hästi huvitav näha erinevust – kuidas Riia oli hall nõukogulik linn rahvamassidega, aga Vilnius hoopis teine maailm: inimesed olid värvilistes riietes. Ja Moskva jälle teistmoodi: vähe liiklust nagu Nõukogude Liidus tollal, aga hästi palju suuri veoautosid, mis tossavad. Teel Lätti sõitis meie ees näiteks lahtine tapamaja veoauto tapetud sigadega. See oli täiesti teine maailm. 

Millal te Eestisse elama tulite?

Mu isa õed ja vennad olid jäänud Eestisse ja ma hakkasin käima oma onu ja onupoja juurde Tartusse, kus mulle väga meeldis. 1995 ma otsustasin, et nüüd ma kolin Eestisse ja võtsin endale koera, et ei saaks lihtsalt tagasi põgeneda, sest koer oleks pidanud jääma karantiini. Ühe sõnaga ma panin oma võimalused kinni.

Kuidas te oma abikaasaga tutvusite?

Ma elasin Lasnamäel ja daam, kes üüris mulle korterit, ütles, et temal on vanade daamide seltskond, kes mängib bridži ja seal on vaja ühte mängijat juurde, aga seal on ka üks noorem tütarlaps. Seal ma tutvusingi oma abikaasaga. Seltskonnas oli nimelt tema kunagine klaveriõpetaja Vera Nikolajevna, 91aastane, tema perekond kolis Eestisse 1912, ta isa oli arst ja Vene ohvitser, kes suunati vabriku inspektoriks. Ka ülejäänud prouad olid tsaariajal tulnud perekondade järeltulijad, ise tsaariajal sündinud ja tsaari ja eesti ajal üles kasvanud. Tänu neile ma olen väga palju lugusid kuulnud, kuidas venelased Eestis elasid. Omavahel suhtlesid nad vene keeles, aga kui mina sattusin nende seltskonda, siis minu pärast mindi üle eesti keelele. Niisiis ma tutvusin oma tulevase abikaasaga veebruaris 1996 ja abiellusime detsembris. Ja prouad ei olnud üldse üllatunud, kui me neid informeerisime. Kõik sobis. Vaatamata sellele, et me olime Evaga üles kasvanud erinevates riikides, ma kohe panin tähele, et meile mõlemale meeldib olla vanemate inimeste seltskonnas.

Kas Eva ütles kohe „jah“?

Jah, aga ta hoiatas mind: „Tead, mul on väga halb iseloom ja ära ütle pärast, et sind pole hoiatatud.“ Ja kui küsisin tema vanemate luba, siis ämm ütles, et nii nagu poeski – kui võtad, siis tagastamisõigust ei ole. Kuna oleme varsti juba 22 aastat abielus, siis saate ise aru, et meie abielu on õnnelik olnud. Tegelikult arvan, et noorpaarid, kui nad juba otsustavad abielluda, võiksid korraks kaineneda ning aru saada, et elu koosneb nii headest kui ka rasketest hetketest ning kui oled kõigeks valmis, siis on lootust, et saad elu lõpuni abielunaise või -mehena hakkama. Minu abikaasa ja minu ämm intelligentsete naistena teadsid hoiatada.

Kas elate siin Peterburis perega?

Siin me elame kahekesi, abikaasa käib edasi-tagasi, meie kolm last käivad Eestis koolis ja abikaasa vanemad aitavad. Aga koolivaheajal on kõik siin Peterburis.

Mida nad siin tegid?

(Paneb prillid ette ja võtab märkmiku.)

Nii. Saabusid nad laupäeval. Õhtul käisime Suures Draamateatris Fontankal ja teisel õhtul käisid täiskasvanud samuti teatris, aga lapsed saatsime tsirkusse. Me ei poolda loomade piinamist, aga kui inimene pole kordagi seda näinud, siis ta ei saa ka seisukohta võtta. Esmaspäeval olid meil külas Repini nimelise Kunstniakadeemia rektor koos Maneeži muuseumi direktoriga, päeval käisid lapsed mööda muuseume. No ja muidugi Eifmani moodne ballett, see on fantastiliselt ilus ja lihtne, isegi laps saab sellest aru.

Millised on plaanid jõuludeks?

Me ei ole seda veel paika pannud. Väga tõenäoline, et veedame siin. Ma austan iga religiooni, kuid usk ei ole minu jaoks kõige tähtsam. Oluline on perekond, inimesed, läbikäimine. Diplomaadina me peame oma tööelu väga planeerima, aga ka eraelu kahjuks. See on asi, mis mulle Rootsis ja põhjamaises ühiskonnas üldse ei meeldinud, on elu üleplaneerimine. Kui sattusin esimest korda Nõukogude Liitu ja ka Eestisse ja Lätti, siis meeldis mulle väga, kuidas inimesed spontaanselt kutsusid külla. Rootsis oli pigem nii, et inimesed vaatasid oma ajakava – et oi, ma ei saa tulla, ma pean sel õhtul televiisori ees istuma.

Kas see on õnneks või kahjuks, et te ei näinud Nõukogude Liitu seest?

Ma arvan, et see on õnn, sest Nõukogude Liidus ei olnud vabadust. Kõige kurvem oli see, et inimestel ei olnud reisimisvõimalust. Õnneks mu ämm ja äi on piisavalt hea tervisega, et praegu reisida, aga mu vene filoloogist ämm näiteks ei pääsenud Angoolasse vene keelt õpetama, sest ta kirjutas ausalt, et tal oli ema täditütar Šveitsis, kes lahkus sinna juba tsaariajal. See ei tähenda, et nõukogude ühiskonnas kasvades ei saanud olla midagi positiivset – lapsepõlve meenutakse  enamasti toredana. Aga millest mul on kahju, et meie, kes me eksiilis kasvasime, oleksime võinud siin hakata varem käima, nagu Rein Taagepera. Ja muidugi oleks võinud taasiseseisvumine tulla palju varem, et rohkem inimesi oleks saanud tagasi tulla.

Kas Putin on hea poliitik?

Ma ütleks nii: mul on hea näha, et inimesed elavad Venemaal paremini kui varem ning selles on kindlasti osa nii vene rahval kui ka tema juhtidel. Perestroika ajal unistasin sellest, et kõik elaksid võrdselt hästi. Elu meil Euroopa Liidus on siiski parem, kuid ma ei kaota lootust.

Kuidas Peterburi inimesed eestlastesse suhtuvad?

Jalutan siin koeraga ja tänu sellele suhtlen tänaval inimestega. Tihti küsitakse, mis tõugu koer see on ja siis jõutakse ka selleni, et kes sa ise oled. Ja siis öeldakse – oo jaa, ma olen Eestis käinud. Olen siin veebruarist saadik ja pole kohanud kedagi, kes oleks midagi negatiivset Eesti kohta ütelnud. Peterburis elab ametlikult viis miljonit inimest, venelased ise ütlevad, et seitse miljonit, aga kahjuks paljud neist pole pärast nõukogude aja lõppu Eestis käinud. Eesti riik ja meie siin väga tahame, et nad tuleks. Sellel on mitu põhjust: muidugi hotellid ja restoranid tahavad turiste, sest see on ka majandusharu, aga sellel on ka poliitiline põhjus. Inimese oma silm on ikka see, mida inimene usub kõige rohkem. Mina usun, et see on poliitiliselt meile väga kasulik, kui inimesed saavad Eestis käia. Ma töötasin ise Pihkva konsulaadis, kui viisa reeglistik muutus ja enam ei nõutud kutseid. Ja ma väga rõõmustasin, et konsulitel tekkis võimalus otsustada mitte lähtuvalt kutsest, vaid inimese viisaajaloost. Kui see on korras, nad on hästi käitunud Schengenis reisides, siis väljastame kuni viieaastaseid viisasid.

Millised on veel riigid, kus töötada tahaksite?

Kui ma alustasin diplomaadina, siis arvasin, et kahekümne aasta jooksul jõuan ehk neljas riigis ära käia. Aga ma olen nüüd kaks korda Saksamaal olnud ja teist korda Venemaal, et ainult kaks riiki. Venemaa mulle sobib kultuuriliselt ja inimeste poolest, kuid mulle ei sobi kliima. Mulle meeldib kuum kliima, aga Eestil on vähe esindusi sellistes riikides. Riik, kus mulle väga meeldib käia, on Iisrael. Aga ma olen hea meelega siin. Ja ma arvan, et on vähe diplomaate, kes ei hakka armastama inimesi ja riiki, kus nad töötavad. Sest kui sa ei pea lugu riigist, kus sa oled, siis sa ei saa aru ka kohalikust kultuurilisest taustast ja sul on väga raske seal oma riigi heaks töötada.

Olete välisministeeriumis töötanud kakskümmend aastat, kas olete ka väsinud?

Diplomaatide töös on nii positiivne kui negatiivne, et me roteerume ja vahetame riike, kus töötada. Sa saad vaheldust ja vabadust teha erinevaid asju. Samas ma ei ole Eesti diplomaati näinud, kes teeb ainult kaheksa tundi päevas tööd ja see on kurnav. Ma ei saa anda lubadust, et jään eluks ajaks välisministeeriumisse tööle. Aga ma elan praeguses hetkes. Ja inimesed peavadki elama spontaansemalt – nautima seda, mis on. Ei tasu kogu aeg tuleviku peale mõelda, sest tulevik ei pruugi üldse tulla. Ma olin Estonia laevaõnnetuses ja tean, mida tähendaks noorena surra. Olen mõelnud, et kui mu elu peaks praegu lõppema, siis saan vähemalt öelda, et elu, mis ma pärast seda olen elanud, on olnud huvitav, ma ei kahetse midagi ja ma olen olnud õnnelik.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?