Muusik Egert Milder: kitarr päästis mind tümakamuusika mustast august

Henry Linnard, 4. detsember 2018

Veel hiljuti ansambliga Slippery Slope alternatiivrokki viljelenud, nüüd soolokarjääriga alustanud Egert Milder (29) meenutab judinate saatel põhikooliaegseid katsetusi räppimises. „Seda räppi praegu kuulata on mõnevõrra piinlik, sest sõnadega said pihta nii klassikaaslased, koolivennad kui ka õpetajad,“ tunnistab ta.

Egert oli enda sõnul täiesti tavaline ebamusikaalne laps, kes pidi aeg-ajalt külla tulnud sugulastele vanemate utsitamise peale esinema. „Õnneks oli mul neil hetkedel kõrval väga hästi laulev vanem vend, kelle suu pealt ma jooksvalt sõnu püüdsin haarata ja rütmis püsida,“ meenutab ta. Pilli võttis muusik esimest korda kätte siis, kui vanem vend Tallinna Muusikakeskkooli õppima läks ja koju tekkisid mõned instrumendid. „Sain nendel iseseisvalt klimberdada ja puhkpillide sisse tatti puhuda. Veidike proovisin laulda ka ja võtsin isegi mõnest kooli laulukonkursist osa, aga edu mind seal ei saatnud,“ mäletab ta.

Kõige dramaatilisemaks perioodiks, isegi mustaks auguks, peab Egert üheksanda klassi algust, kui teda kütkestas kõige kangem hardstyle. „Üle kõige tahtsin siis minna Hollandisse Qlimaxi festivalile, et lehvitada toonastele iidolitele. Õnneks päästis mind sellest mustast august kitarr, mille võlu avastasin gümnaasiumi esimestel kuudel,“ sõnab Egert. „Kuna kitarriga Hollandi jumalate muusikat teha ei saanud, hakkasin hoopis rohkelt rokki ja muud kitarrimuusikat kuulama,“ selgitab ta.

Muusik pole päris amet

„Oma vanematega on mul küll üle kõige vedanud,“ leiab muusik. „Nad hoolivad, toetavad ja armastavad ning on oma nooruslikkusega väga suureks eeskujuks. Mõlemad oskavad kenasti laulda ja vanaisa piitsa all õpitud akordionioskusi meeldib isale tänaseni teistele demonstreerida, aga muusikuametit pole meie peres päris ametite hulka veel tõstetud,“ möönab Egert. „See ei tähenda muidugi seda, et keegi oleks õpipoisi inetu kitarrikärina peale ukse pauguga kinni löönud,“ muheleb ta. Egert leiab, et kiitust ja ilusaid sõnu vajavad kõik, aga ta ise on poputamisele eelistanud enda tõestamist. „Muidu võib juhtuda, et hakkadki uskuma, et paned jube vingelt ja vähemalt minu hinnangul on see piirav ja kahjustav mõte,“ usub ta.

Slippery Slope'iga võideti 2012. aastal Noortebändi konkurss, mis andis Egertile sõnumi, et „sellest muusikavärgist võib tõesti asja saada“. „Võidust tekkinud adrenaliin ei lasknud mul veel öid magada. Õigemini, ma ise ei tahtnudki magada, vaid pigem pilvekese peal jalgu kõlgutada, kuniks see mind veel kandis!“ jagab ta tekkinud emotsioone. Egert ei ole aga pilvekesele istuma jäänud, vaid teadvustab endale praegugi, et muusikamaailmas jala ukse vahele saamiseks on vaja veel tublisti pingutada. „Kui ma seda ust üldse näinud olen, lingi katsumiseks on veel palju teha. Mulle meeldib suurelt unistada, aga teadvustan endale, et õige lingi leidmiseks tuleb veel võib-olla tuhat ust läbi kolistada,“ ilmestab ta.

Rutiinist vabaks korraliku raputusega

Praegu kujundab Egert koos väikese eestlastest koosneva meeskonnaga Tbilisi lähedale poole Viljandi suurust ehk kuni 10 000 elanikule mõeldud elurajooni, mis asub pealinnast 350 meetrit kõrgemal mäe otsas ning kust avaneb vaade Kaukasuse mäestikule ja orus asuvale Tbilisile. „Töö on väga põnev ja mind peibutas ka see, et võõras riigis on õhtud vabad – nii leian aega tegelda enda harimise ja muusika kirjutamisega. Pikalt ei pidanud mõtlema, kuna Eestis olid bändiproovide ning kontsertide tõttu kõik päevad sedavõrd kinni, et uuel muusikal ei olnud mingisugust võimalust välja tulla. Samuti oli oluline oma tavapärasest rutiinist lahti murda ja kogeda midagi hoopis teistsugust, sest rutiin paneb aja päris kiiresti lendama ja ainult korralik raputus suudab seda tõeliselt lõhkuda,“ selgitab ta ameti pärast võõrsile kolimist.

Eestis veedab Egert igas kuus ühe nädala. „Reisimist on viimaste aastate jooksul päris palju olnud,“ möönab ta. „Eelmise aasta lõpus arvutasin kokku, et lendasin lennukiga aasta peale kokku täpselt 58 korral. Sellest on tekkinud teatav vilumus parimate istekohtade väljakauplemisel ja kindel rutiin terve lennu vältel,“ sõnab ta.

Gruusia ja Eesti töökultuuri suurimaks erinevuseks peab Egert seda, et grusiinid püüavad igal võimalikult hetkel asendada tööaja puhkeajaga. „Ajast kinnipidamine on prioriteetide nimekirja lõpus,“ märgib Egert. „See tähendab aga seda, et nad oskavad oma elu rahulikult elada ja ei kipu kuhugi tormama. Gruusiasse tulles püüdsime küll eeskujulikult näidata, kuidas ajaga otstarbekalt ringi käia ning tööaega maksimaalselt kasutada, kuid üsna pea sai selgeks, et mingisugust revolutsiooni me siin korraldada ei suuda,“ muigab ta.

Grusiinid on Egerti sõnul uhke rahvas. „Neil on ka palju, mille üle uhkust tunda. Nende ajalugu, veinikultuur, hoonete arhitektuur, toidud, laulud, tantsud ja toostiütlemiste traditsioon ulatuvad tuhandete aastate taha. Kahtlemata on nad ka väga temperamentsed ja enda õigusi taga ajavad, kuid samas sisimas väga sõbralikud ja abivalmis. Samuti on nende usu ja perekonna tähtsustamine värskendavalt inspireeriv. Eks geograafilisest asukohast ja rohkest päikesest tulenevalt on nad mõnevõrra positiivsemad ning halvast ilmast või ilmast üldse väga ei räägita.“

***

Muusikasse investeeritud aeg jääb oodatud tulemusele alla

 Bändist edasi soolokarjäärile minek oli Egerti jaoks loogiline samm, sest kolm aastat tagasi Gruusiasse kolides jäid bändiproovid aina hõredamaks ning Egert hakkas hoopis üksinda muusika kallal pusima. Aastake tehti Egerti Eestis käimise ajal igal võimalusel bändiga proove edasi ja kirjutati uut materjali, aga järjepidevust oli keeruline saavutada. „Seetõttu ootavad need lood nüüd tuhast tõusmist,“ märgib Egert.

Siiski kinnitab muusik, et Slippery Slope pole veel pille kotti pannud. „Kahe parima sõbraga loodud bänd ei saagi tõenäoliselt kunagi laiali minna,“ põhjendab Egert. Ta ei välista, et kolme, viie või kümne aasta pärast hakatakse jälle iga päev proove tegema. „Siis, kui trummaril käed raske muusika mängimisest ära väsivad ja bassimehel ei taha enam ükski kala õnge otsa jääda,“ lõõbib ta.

SLIPPERY SLOPE: 2012 aastal Noortebändi konkursi võitnud alternatiivroki trio moodustas Egert Milder (paremal) koos kahe parima sõbraga. (Cinome Visuals)

Egert hoiab kõikidele alustavatele Eesti muusikutele mõlemat pöialt. „Nad on sisenemas maailma kõige keerulisemasse valdkonda, kus investeeritud aeg ei võrdu peaaegu kunagi oodatud tulemusega,“ möönab ta. „Samas on muusika tegemisest saadav ja antav emotsioon minu hinnangul kordi võimsam sellest, mida võib mõnes muus eluvaldkonnas tunda,“ leiab ta.

***

Breiktants andis esinemisjulguse

 Põhikoolis käis Egert Rahumäel, kus pakuti proovida erinevaid hobisid, alustades kunstiringidest ning lõpetades muusika, näitlemise ja breiktantsuga. „Seetõttu on mul elu jooksul päris palju hobisid olnud, mis varem või hiljem on jahtunud huvi tõttu soiku vajunud,“ sõnab Egert. „Kui õigesti mäletan, siis breiktantsuga venitasin äkki paar aastat välja, mille jooksul jõudsin isegi kaks korda suurtes kultuurimajades esinemas käia,“ meenutab ta.

NAGU JALGRATTASÕIT: Kuigi Egert leiab, et põhikooliaegne breiktants ei läinud tal kõige paremini, on tal nii mõnedki trikid veel siiani taskust võtta. (Piret Järvis-Milder)

Egert tõdeb, et esinemisjulgust oli siis märksa rohkem kui tantsuoskusi. „Teised keerutasid peade peal ja tegid kõiksuguseid vägevaid trikke, mina vehkisin lihtsalt käte ja jalgadega,“ on ta tagantjärele enesekriitiline. „Muusika on aga minu külge sedavõrd kõvasti kinni jäänud, et lahti lasta ei ole enam võimalik. Eriti kui hakkasin mõistma, et sellega saab tegelda igal vabal ajahetkel sõltumata asukohast,“ räägib muusik. „Välja arvatud näiteks joostes, suurtest treppidest üles tammudes või rahvarohketes kohtades, sest viimase puhul on tegu mingi imelikku sorti eputamisega ja maailmakaaslaste rahu rikkumisega, mida püüan oma elus võimalikult palju vältida.“

***

Juba üle aasta abielumees 

Piret Järvise ja Egert Milderi pulmapilt Tbilisis. (Davit Tchalidze)

Augustis täitus Egertil aasta abielu Piret Järvisega. Kui Egert saaks tuurile minna ükskõik millise maailma artistiga, siis lähekski ta Vanilla Ninjaga, mille liige tema abikaasa Piretki oli. „Kuuldud seikluste tõttu,“ põhjendab Egert. „Kui ma oma muusikaga nende sissejuhatajaks ei sobi, siis oleksin isegi nõus laval naiseks kehastuma, kui see peaks mingil veidral põhjusel vajalikuks osutuma,“ naerab ta.

„Vaidluste osas on meil kokkulepe, et need tuleb lahendada hiljemalt enne magamaminekut, seega ununevad need ka üsna kiiresti,“ avalikustab Egert õnneliku abielu saladuse. „Rõõmud ikkagi domineerivad võimsalt,“ kinnitab ta. „Abielu oma olemuselt ju suurt elulist muutust ei sisalda, aga on kahtlemata üks ägedamaid žeste, mille kaudu saad oma teisele poolele näidata, et oled valmis iga hinna eest suhte nimel tööd tegema ning koos temaga elutee lõpuni käima, seda siis nii heas kui ka halvas,“ leiab muusik. Kooselu sujub noortel vaatamata sellele, et Egert on töö pärast Gruusiasse kolinud.

***

SEITSMENDAS TAEVAS: Muusika on Egert Milderi pilvede vahele tõstnud. Nii ülekantud tähenduses, kui ka otseses, sest rohkem aega muusikaga tegelemiseks oli üks põhjuseid, mille pärast Egert töö Gruusia mägedes vastu võttis. (Mart Vares)

Eesti laulu poolfinaalis kahe looga 

Eesti Laulu poolfinaali on Egert sel aastal jõudnud kahe loo laulukirjutajana. See on tema jaoks neljas kord konkureerida: 2015. aastal laulis Egert Liis Lemsaluga poolfinaalis duetti, järgneval aastal jõudis Kéaga finaali ning eelmine aasta küll kandideeris, aga ei pääsenud poolfinaali. „Õnneks saan sellega, et mul on sellel aastal võistlustules kaks lugu, ka pisut eelmist aastat tasa teha!“ rõõmustab muusik.

Solokarjääriga alustanud Egert tõdeb, et oleks tahtnud ka enda loo võistlusele esitada. „Aga kui kaks tundi enne kella kukkumist pilgu veel korra kalendrisse viskasin, sai lõplikult selgeks, et poolfinaali pääsedes läheks ajaliselt väga keeruliseks,“ põhjendab ta enda loo esitamata jätmist. „Eesti Laulu raames on rida koosolekuid, proove, intervjuusid ja finaalide väliseid ülesastumisi, mis vajavad artisti täielikku kohalolekut, mida mul Eestist eemaloleku tõttu ei õnnestu kahjuks korraldada,“ möönab ta.

„Ma usun, et mõlema loo puhul on tegemist hea koostöö tulemusega, milles minust olulisemat rolli mängivad andekad artistid ja Eesti ühed parimad produtsendid, kellega on olnud lihtsalt fantastiline koos töötada,“ tunnustab Egert enne poolfinaali kaasvõitlejaid.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?