ÕL LUDWIGSBURGIS | Mälestusi täis on atmosfäär: Sten-Timmu Sokk kartis ilusa lapsepõlve järel Kreekas pettuda

Ville Arike, Ludwigsburg, 4. detsember 2018

Eesti korvpallikoondise mängujuht Sten-Timmu Sokk tegi suvel karjääris pöörde ning siirdus BC Kalev/Cramost Saloniki Iraklise ridadesse. Ta naasis lapsepõlveradadele, sest veetis 1990ndatel Kreekas ilusad koolieelsed aastad ajal, kui isa Tiit sealmail leiba teenis. Sokk rääkis Õhtulehele, millised mõtted teda valdasid taastutvuse tegemise eel ning kas mälestused erinevad tänapäevast.

Timmu, kui rahul oled suvel vastu võetud otsusega siirduda just Iraklisesse?

Üldiselt olen rahul. Arvan, et olukord muutub veel paremaks, harjun seal mängitava korvpalliga üha rohkem ära. Usun, et tegemist oli õige käiguga – andsin võimaluse endale, lisaks võitsime mõlemad Kaleviga. Ei mulle ega klubile olnud paigalseis kasulik. Arvan, et edasise karjääri huvides oli vaja see otsus ära teha.

Kas Kreeka kasuks tehtud valikut hõlbustasid lapsepõlves saadud mälestused?

Kindlasti mõjutas asjaolu, et olen alati tahtnud Kreekas mängida. Iraklise kasuks mängis jällegi teadmine, et nad tahavad pääseda kõrgliigasse, neil on ambitsioon, hea võistkond, nad mängivad võidu peale. Mulle on kõige tähtsam olla osa võitvast võistkonnast.

Tundsin, et mul oleks aeg edasi liikuda. Nagunii soovisin juurde mänguaega. Nägin, et Kalevis oleks olnud raske seda saada. Ma ei saanudki seda nõuda, sest ei näidanud end niimoodi, et võinuks hakata kedagi üle mängima.

Iraklis on suure ajalooga ambitsioonikas klubi. Saan end rohkem näidata, ennast jälle üles töötada. Eks see protsess toimu päev-päeva kaupa. Püsin enam-vähem normaalses graafikus, tunnen ennast järjest paremini nii väljakul kui ka väljaspool seda. Kõik toimib.

Kui tunned end hästi ka väljaspool väljakut, siis kas võib järeldada, et kreeklaste temperament ja natuur sobivad sulle?

Jah, need meeldivad mulle, olen mingil määral nende keskel üles kasvanud. Just mängulistes olukordades olen ise kah pigem keevaline inimene, minul probleeme ei teki.

Iraklis mängib esiliigas, kas mängijate olmetingimused on samasugused nagu kõrgliigas?

Ikka-ikka. Iraklisel on organisatoorne pool väga paigas. Kõik, millest enne klubisse siirdumist rääkisime, on olemas, ja rohkemgi veel. Seal on võimalused, mida Eestis kohtab vähe. Neil on oma saal, mida saab kasutada enam-vähem siis, kui tahad. Mingid trennid seal toimuvad, aga kui tahad ükskõik millisel päeval leida aja endaga tegelemiseks, on see võimalus olemas. Ümbritsevad inimesed aitavad sind nii korvpalliliselt kui ka kõige muuga. Klubi suhtub väga tõsiselt ka kõigisse mänguvälistesse detailidesse. Nad tahavad hoida kõik mängijad õnnelikuna.

Kui soovisid Kalevist lahkuda, kas Iraklis oli ainus variant või leidus võimalusi minna ka kuhugi mujale?

Huvi tunti ka paarist Kreeka kõrgliigaklubist. Ent nood lõpuks päris konkreetseks ei läinud, sest rahalises mõttes oli nende pakutava ja minu jaoks vastuvõetava taseme vahemik liiga suur.

Mingil hetkel käis Rumeenia ka läbi, aga olgem ausad – kui hakkasin juba Iraklisega suhtlema, läks minu huvi üsna sinnakanti. Minu mängustiil sobib Kreeka liigasse hästi, ilmselt tunnen ka ise seal ennast kõige paremini. Mul pole väga mõtet vaadata näiteks Saksamaa, Prantsusmaa poole, mis minu mängustiiliga kokku ei lähe.

Iraklis näitas algusest peale minu suhtes üles kõige suuremat entusiasmi – tahame sind, tule, hakkame siit midagi ehitama! See tunne oli mulle tähtis. Ma pole tükk aega ka kuulunud klubisse, kel on eesmärk kuhugi kõrgemale jõuda. See eesmärk köitis mind samuti.

Alati tuleb aru anda, kus sul endal hästi läheks ja kus sa ise ennast hästi tunneksid. Muidu ei tule korvpallist midagi välja.

Sinu seitsme mängu keskmised näitajad on 25 minutit, 7 punkti ja 5,1 korvisöötu. Saan aru, et kuu aega tagasi uueks peatreeneriks saanud Kostas Mexas arvestab sinu mängustiiliga?

Ta rääkis kõikide mängijatega, aga mina olin tema üks esimesi vestluskaaslasi. Ta küsis, mida mina pean oma tugevateks külgedeks ja rääkis, mida tema peab. Ta on pikki aastaid töötanud ka kõrgliigas ja ütles, et ta tahab mängida kiiremat korvpalli, kui me seni olime mänginud, samuti palju pick’n’roll’i, mis mulle sobib.

Näen uue treeneri käe all veel rohkem võimalusi, sest ta oskab väga hästi mängijaid kasutada, nende tugevusi välja tuua. Ta püüab mängijaid väljakule saata just nendele sobivatel hetkedel, et saaks just selle konkreetse mängu võita. Mängulises plaanis olen rahul, aga pean liigaga veel paremini kohanema ja olema veel agressiivsem.

Naasid Kreekast siis, kui su isa seal mängimise lõpetas ehk üle 20 aasta tagasi. Kas oled sinna hiljemgi sattunud, näiteks kas meeldib puhkamas käia?

Tuleb tõdeda, et ainus kord, mil ma vahepealsel ajal Kreekas käisin, oli siis, kui tolle maa koondisega mängisime. Millegipärast polnud ma sinna rohkem jõudnudki. Nüüd tuli üht-teist meelde.

Et mul olid lapsepõlvest võib-olla liigagi head mälestused, oli oht, et ma ei pruugi sinna mineku üle olla nii õnnelik või pettun Kreekas. Aga siiamaani olen küll kogenud kõike seda, mida mäletan ja mida lootsin.

Lapsepõlves on ikka kõik hästi, kui sa elad soojal maal, isa andis korvpalli ka mängimiseks. Saingi valdavalt positiivseid emotsioone. Kui lähed vanemas eas kuhugi tagasi, toob see mõnelgi korral pettumuse, aga praegu pole ma küll milleski pettunud.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?