HURRAAGA EUROOPASSE ... või siiski mitte

Karl Juhkami, 4. detsember 2018

2008. aastal otsustas Euroopa jalgpalliliit (UEFA) kaotada Intertoto karika ehk tugevuselt kolmanda eurosarja. Nüüd, kümme aastat hiljem, otsustasid Vana Maailma vutiisad aga toonase lükke tühistada – 2021. aastast hakatakse taas madistama kolmes sarjas.

Uue võistlusega, mida tagatubades on planeeritud juba ligemale kaks aastat, tahetakse paralleelselt rahuldada nii suurte kui ka väikeste soove. Meistrite liiga kallale ametnikud ei kippunud. Küll mängitakse ümber Euroopa liiga, kus praeguse 48 meeskonna asemel pääseks põhiturniirile 32 klubi. 

Päris üle parda aga kedagi ei visata. Pigem vastupidi. Tugevuselt kolmas klubisari hõlmaks endas samuti 32 meeskonda ehk kokkuvõttes suureneks eurosarjade alagruppides osalevate meeskonda arv 80 pealt 96le. Samuti paisuks alagrupiturniiril esindatud riikide minimaalne hulk 26lt 34le. 

„Eks A-kategooria tiimid tahtsid rahulikult oma asja ajada ja selleks, et tüütutest väikestest lahti saada, leiti neile mingi oma teekond,“ iseloomustab Nõmme Kalju president Kuno Tehva kolmanda eurosarja loomise keerulist protsessi. „Samal ajal tagusid ka keskmised klubid laua taga rusikat, et meie oleme ka siin.“

Nõmme Kalju president Kuno Tehva. (Martin Ahven)

Lõplik variant pole tema hinnangul väikeste klubide jaoks küll päris ideaalne, kuid laual olevatest variantidest - mille hulgas oli ka 64 meeskonna ehk 16 alagrupiga Euroopa liiga - oli kindlasti tegemist parima versiooniga. 

„Peamine kauplemine käis ikkagi garanteeritud Meistrite ja Euroopa liiga kohtade üle. Ja see on väga suur kauplemiskoht,“ selgitab Tehva. „Meie, väikeste klubide raha tuleb ikkagi tippudelt, kes toodavad raha nii endale kui ka teistele. 

Siis tulevad aga keskmised, kes võtavad palju, aga juurde ei anna. Seal ongi see tasakaalu otsimine käinud ja lõpuks tekitati keskmiste rahuldamiseks uus eurosari ning väikestele eraldi meistrite teekond, et kergem alagruppi jõuda,“ räägib Tehva. 

„Eks meile maaliti alguses veidi ilusam pilt ja väike sõnaõigus meil oli, aga lõpuks tehakse need otsused ikkagi suurtest lähtudes,“ tõdeb FC Flora president Pelle Pohlak. „Eks ma märtsis näen, mis nägudega tugevate klubide juhid meile otsa vaatavad.“

FC Flora president Pelle Pohlak. (Stanislav Moškov)

Meedias on uut eurosarja juba reklaamitud ka kui „väikeste võistlus“, kuid tegelikkuses on asi sellest kaugel. Maarjamaa 2.-4. koht tagab edaspidi tõesti koha kõige nõrgemas sarjas, kuid seal alagruppi jõudmiseks tuleb jätkuvalt läbida neljaringiline kadalipp. Ja vastaste supp palju lahjemaks ei läinud. 

Sellega nõustub ka Tehva: „Lõpuks on tegemist ikkagi loosiga. Vastaste valik on küll natukene kergem, kuid suures plaanis asjad oluliselt paremaks tõesti ei läinud.“

Niisiis ei tasu kohalikel vutikriitikutel kohe praalima hakata, kui Eesti meeskonnad taas esimeses ja teises ringis konkurentsist pudenevad. Isegi algse edu korral võib halb loosiõnn viimasel tõkkel vastu tuua Inglismaa kõrgliiga 7. meeskonna. 

„Kui inimesel on reaalsustaju olemas, siis ta saab aru, et see [alagruppi saamine] on sama raske kui enne. Supp on ikkagi suht tummine,“ ei karda ka Pohlak liigset keelepeksu. 

Meistrite teekond

Mis täpselt siis muutus? Sisuliselt liigutas UEFA praeguse Euroopa liiga sammu võrra tagasi, kolmandaks võistluseks ning tekitas keskmistele klubidele tugevuselt teise sarja. Keeruline lüke, kuid see oli vajalik, et tekitada siin tekstis juba varemgi korduvalt läbi käinud „meistrite teekond“. 

Nimelt muudab uus formaat riigi meistritiitli edaspidi veelgi väärtuslikumaks. Tasub tšempionil Meistrite liigas jõuda vaid kolmandasse eelringi ning koht nõrgima eurosarja alagrupis ongi juba garanteeritud. Ning sellega on viimase kümne aasta jooksul hakkama saanud nii Levadia (2009-10) kui ka Kalju (2013-14). 

Seega on 2020. aasta Eesti meistri õlul suur pinge. Ole mees ja võida esimesed kaks vastas ning Maarjamaa klubijalgpalli ajalugu ongi tehtud. 

Kõlab ilusalt ja uhkelt, kuid sellega koos tõuseb esile järgmine probleem. Kuidas meeskonda komplekteerida? Nimelt sulgub Eesti jalgpalli suvine üleminekuaken eurosarja teise eelringi ajal. Kui palkad liiga palju mehi ning jooksed lati alt läbi, tiksud suure (ja kuluka) koosseisuga niisama hooaja lõpuni. Kui otsustad täiendusi mitte võtta ning kuidagi ennast alagruppi kobistad, ei saa aga jällegi täiendusi teha. 

„See on arutelu koht, et kuidas klubisid maksimaalselt toetada, et nad saaksid Euroopas edukad olla,“ sõnab Pohlak. Sama leiab ka Tehva: „Peame mõtlema, mida Eesti tasandil teha. Me ei tohi muudatusi ja liigareforme karta. Selle juurde kuuluvad ka üleminekuaknad.“

Tõsi, 2021. aastani on veel aega ning kindlasti tuleb Eesti jalgpalliliit selle koha pealt klubidele vastu. Teine küsimus on, kuidas meie tipud topeltkoormusele vastu peaksid, kui tõepoolest kuus nädalat järjest lisaks koduliigale ka euromänge peetakse. 

„Kindlasti ei komplekteeri me võistkonda nii, et seal oleks 30 võrdväärset meest,“ vastab Levadia tegevjuht Sergei Hohlov-Simson hüpoteetilisele olukorrale. “Ilmselt tuleks meistriliiga nõrgemate vastu minna siis teise ešeloniga, aga see on rohkem treeneri peavalu. See, kui sa jõuad Euroopas alagruppi ei tähenda, et koduliigas võid teha ükskõik mida. Siin tuleb samuti jätkuvalt punkte võtta.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?