MART SOIDRO | Seetõttu vaatangi viltu nende peale, kes esitavad ikka ja jälle debiilse küsimuse: kas me sellist Eestit tahtsimegi?

24. veebruari hommik on vähemasti viimastel aastatekümnetel olnud minu aasta kõige ilusam hommik. Panen aegsasti soojad saapad jalga, Eesti Üliõpilaste Seltsi värvitekli pähe, mantli selga ja vupsti Toompeale lipuheiskamisele! Ootusärevus on põue pugenud juba eelmisel õhtul, sest nii palju häid sõpru ja vanu tuttavaid lähestikku seda ilusat hommikut nautimas, näed vaid korra aastas.

Ühistranspordis on sel hommikul alati palju tudengeid, kes rõõmsalt laulavad ja midagi teravmeelselt hõikavad. Mispeale bussijuht tunnustavalt noogutab ja omaette mõmiseb: „Küll see noorus on ikka ilus aeg...”