Juhtkiri | Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa!

Viru Keemia Grupi 500 töötaja koondamise uudise peale asus valitsus tulekahju kustutama. Nii uuritakse praegu, kas Eesti võiks abi saada Euroopa globaliseerumisfondist, majandusminister Kristen Michal omakorda lubab maksuleevendust – et riik ei pitsitaks naftahinna madalseisu aegu ettevõtjaid kõrgete keskkonna- ja ressursitasudega ning ootaks oma osa sissenõudmisega paremate aegadeni. Lisaks töötukassa pakutavad nõustamised ja konsultatsioonid, mis said tuttavaks juba poole aasta tagusest Nitroferti suurkoondamisest. 

Kuigi kriis tundub nii regionaalne kui ka valdkondlik,  arvab peaminister Taavi Rõivas, et lahendus pole mitte regionaalsed maksusoodustused, vaid isiklik lähenemine igale töö kaotanule. Peaministri jutt 9000 vabast töökohast võib küll kajastada hetkeseisu tööturustatistikute Exceli tabelis, kuid tõestab seda, et statistikat silmitsedes jääb tegelik olukord nägemata. Väljavaade olla majanduspõgenik omal kodumaal ei lohuta ühtki Ida-Virumaa koondatut. Narva kaevur ei saa minna koristajaks Tallinnasse või kassapidajaks Valka juba pelgalt seetõttu, et tal pole kusagil elada, millegagi sõita, rääkimata naise töökohast ja laste kooli-või lasteaiakohast. Ja kuna tõenäoliselt tuleb leppida tagasiminekuga karjääris ja palganumbriski, on säärane elumuutus ebareaalne.