Igor Gräzin | Piirileping ongi õnneks tagaplaanil

Meie suhetes Venemaaga ei ole lihtsad ajad: film „Viimne reliikvia“ kinnitab, et Liivi sõja ajal olid Vene sõjalise luure residendid (vürst Gabriel) nii teretulnud, et temanimelist koleda maitsega likööri leiab veel isegi 21. sajandil.

Krimmi annekteerimisest alates heidavad sündmused paratamatult oma sünge ja pika varju Tartu rahulepingu võimalikule ratifitseerimisele. Sellest rääkisime kolleegidega Venemaa riigiduumas. Meie erinevused kolme Venemaaga seotud konflikti osas on selles, et näeme neid eri tähtsuse järjekorras. Munast saab omleti, aga muna tagasi enam mitte. Venemaa prioriteedid väheneva tähtsuse järjekorras on: Süüria, Ida-Ukraina ja lõpuks Krimm, kus probleemi enam eriti polevatki: Krõm naš ja ongi krõška. Meie pingerida oleks aga: Krimm, Ida-Ukraina ja Süüria. Viimasega oleme ju seotud eeskätt pehme diplomaatia ja ballistika mõttes: oli ju Joosep Tootsi helge unistus – saada oma püstolile Tamasseri (Damaskuse) rauad.