IRAAGIST PÕGENENUD MEES: "Ma võin öelda ausalt, et olukord kinnipidamiskeskuses on isegi halvem kui vanglas…"

Iraagist pärit põgenik on Eesti bürokraatiamasina vahel kinni. Istunud poolteist aastat Harku kinnipidamiskeskuses, oli mees kuueks kuuks vaba. Siis tuli kõne: "Tule palun Pärnu maantee politseimajja." Mees ei osanud uneski näha, et järgmisel päeval on ta kinnipidamiskeskuses tagasi. 

Kohtume sombusel hommikul advokaadibüroos. Ta siseneb veidi ebakindlalt koos advokaadiga ruumi: ärevus on mõistetav, sest viimati vaba mehena kohtuma minnes lõpetas ta kinnipidamiskeskuses. Väljas ladistab tihedat vihma – sama läbipaistmatult, kui olukord, milles ta on. Esimest korda lahkus Rizgar Iraagist 2002. aastal, sest nagu ta ütleb, oli olukord läinud lootusetult halvaks. Kuklasse hingasid verise konflikti esimesed hingetõmbed, ukse taga koputas tagakiusamine: Rizgar ei loe koraani ja see oli probleem ka perekonnaliikmete silmis. Pagasiks seitse klassi haridust ja töökogemus kelnerina, läks ta venna juurde Suurbritanniasse. Seal elas ta viis ja pool aastat. Ühel hetkel hakkas talle tunduma, et Iraagis on olukord muutunud: oht on kadunud ja kõik liigub paremuse poole. Rizgar naasis koju. "Seal nägin, et elu on ikka keeruline ja ohtlik ja mõni kuu hiljem põgenesin uuesti – Soome," räägib Rizgar vaikselt eesti keeles, sõnade vahel pisikesi pause pidades.