Seisukoht | Kuidas rääkida surmast?

Kümmekond aastat tagasi võisime ajaleheveergudelt lugeda brutaalsete kirjeldustega lugusid sellest, kuidas mõni inimene oli surma saanud – liiklusõnnetuses või vägivalla ohvrina. Tänapäeval nii enam pole – mida vähem õõvastavaid kirjeldusi, seda parem. Siis on kindel, et inimene loeb loo läbi ja tal ei teki tülgastust, ning ehk õpibki sealt üht-teist. Meile meeldib hoida inimest roosa vati sees ja mitte rääkida kihutamise, kaklemise, pussitamise või  tulistamise koledatest tagajärgedest.

Kas aga ei peaks rääkima surmast nii, nagu see tegelikult on? Selleks, et ei oleks kujutlust, et inimelu on justkui arvutimängus: surmale järgneb võimalus taas ellu ärgata ja (elu)mängu otsast peale alustada.