Juhtkiri | Mis tooks noori valima?

Milliseid muutusi toob endaga kaasa otsus lubada 16- ja 17aastased kohalikel valimistel valimiskastide juurde, seda näeme hiljemalt sügisel. Arvata võib, et 24 000 uue valija lisandumine ei löö vähemalt suuremates linnades võimuvahekorda kõikuma – seda enam, et noorte valimisaktiivsuse küündimine vähemalt keskmiseni on pigem optimistlik ennustus. Ent põnevaid küsimusi jagub sellegipoolest: mida suudavad erakonnad pakkuda noorimatele valijatele ja milline on teismelistele valimisõiguse usaldamise mõju noorte poliitilisele teadlikkusele pikemas perspektiivis?

Tuleb nõustuda president Kersti Kaljulaidiga, kes tõdes Eesti Noorteühenduste Liidu suvekooli avamisel, et 16 on hea vanus, et alustada iseendaga poliitilist debatti. Sarnast loogikat võisid kasutada noortele valimisõiguse andnud poliitikud: et koolinoort lubatakse valima vaid kohalikku volikogu, mitte aga riigikogu, mõjub valimisõiguse andmine pilootprojektina – kohalikel valimistel osalemisega käe valgeks saanud noor langetab järgmist valikut (siis juba täiskasvanuna riigikogu valimistel) suurema teadlikkusega. Häda on vaid selles, et ühiskonnaõpetuse õpetajad juhtisid juba ammu sellele tähelepanu, et poliitiline otsus langetati kiiremini, kui on võimalik ühiskonnaõpetuse õppekava kohandada. Nii võib mõista, miks on paljud noored jäänud arvukates tänavaküsitlustes uue õiguse suhtes leigeks, ja levinuimaks vastuseks on, et poliitikaga ei oldagi väga kursis. Kuigi see, et uus põlvkond usub, et poliitikasse on asja ainult neil, kes on teadlikud, haritud ja selgete eesmärkidega, on omamoodi lootustandevgi.