Juhtkiri | Vanglast vaenulikku väikelinna?

Küsimusele, miks on korra juba vanglamüüride taha sattunud inimesel nii raske välja murda kriminaalse elu nõiaringist, annab vastuse tuhandete eksvangide elukogemus: häiritud suhteid pere ja sõpradega on raske taastada (või on nemadki osa kuritegelikust maailmast), kriminaalse minevikuga kandidaadi välistab juba eos enamik tööandjatest ning raha ja elamispinnata oleks raske jalad alla saada neilgi, kes eluaeg seaduskuulekad olnud. Rääkimata siis neist, keda kimbutavad sõltuvushaigused.

Mis sunnib iseenda elu üha uuesti rikkuma, sellest räägib tänases Õhtulehes veerandi oma elust trellide taga veetnud Ragnar. 31aastane mees teab nüüd, et aidata saab vaid seda, kes ise muutuda tahab. Paraku ei pruugi suurema osa täiskasvanuelust vanglaseaduste järgi elanud inimene teadagi, millisest otsast elulise sasipuntra lahtiharutamist alustada. Lootuse küla, mis aitas Ragnarit, ja teistegi sarnaste rehabilitatsiooniteenust pakkuvate ühingute kogemus näitab, et eksvangidele ei piisa vaid ajutise elamispinna võimaldamisest. Normaalsele elule paneb aluse psühholoogiline ja võlanõustamine ning abi töö otsimiselgi.