Juhtkiri | Tagurlik e-riik
On tänapäeva Eesti kurb tõsiasi, et pea ükski maaelanik ei saa kindel olla, et tema kodukandi raamatukogu, postkontor, perearstikeskus, toidupood ja apteek on avatud ka viie aasta pärast. Kulusid peavad optimeerima nii riik kui ka kauplusekett, rääkimata väiksematest tegijatest. Seda jõuetumat tunnet tekitab, kui ettevõtja leiab lahenduse, mis võimaldab kulusid kokku hoida maalt ära kolimata, kuid riik teatab, et see ei sobi. Just nii juhtus Apotheka Kavastu ja Luunja apteegiga, mis katsetasid uut ärimudelit – farmatseut pole mitte apteegis kohapeal, vaid nõustab klienti ja juhendab klienditeenindajat video vahendusel.
Kuna sellist tegevust vaidlustanud ravimiamet ei pakkunud paremat lahendust (nutiapteegi-idee sündis apteekritepuuduse tõttu), peavad Luunja ja Kavastu inimesed edaspidi kaugemale apteeki sõitma. Et videosilla kasutamine ravimiostjate nõustamisel pole kehtiva ravimiseadusega päris kooskõlas, tuleb aga üllatusena, arvestades, kuidas muudes eluvaldkondades, kus turvalisus- ja ohutusküsimused on võrreldavalt tähtsad, on video- ja muude kauglahenduste kasutust propageerinud just riik. Eelkõige e-residentidele mõeldes on Eestis võimalik (ja seaduslik) video teel isegi pangakonto avamine, videokonsultatsioone kasutatakse meditsiinis aga juba ammu. Ja mille poolest on personaalsem e-apteegi teenus?