Juhtkiri | Juhtnöörid elu lõpuks

Tänases Õhtulehes ilmub lugu, mis võiks panna iga inimest mõtlema küsimusele, mida paljud meist eelistavad pigem edasi lükata: millisena sooviksime näha oma elu lõppu? Õnnetused ja tihtipeale ka rasked haigused ei hüüa tulles, mistap on lihtne kujunema arusaam, et inimesel selles kaasa rääkimise õigust õieti ju polegi. Päris nii see aga pole ainuüksi seetõttu, et arstiabist keeldumise õigus on meil kõigil. Teisisõnu: elu pikendamine kõigi moodsa meditsiini pakutavate võimalustega peaks alati olema teadlik valik.

Praktikas see niimoodi ei ole, seda teavad vast kõige paremini intensiivraviosakondade arstid ja õed. Raviotsuseid, mis peaksid päästma patsiendi elu, langetavad nad tihti olukorras, kus ravitav on teadvuseta või muul põhjusel võimetu väljendama oma tahet. Lähedastega – kui patsiendil neid ongi – ei pruugi olla võimalust ravivõimalusi (või nendest loobumist) piisavalt kiiresti arutada. Või on erinevate pereliikmete ettekujutused sellest, mida haige soovinuks, liialt erinevad – ehk varjutatuna ka isiklikest emotsioonidest –, et arst sellele tugineda saaks. Kindlam (arsti jaoks ka võimaliku õigusliku vastutuse vältimise mõttes) on hoida patsient elus iga hinna eest.