ÕIGUS VÄÄRIKALT SURRA: kui paranemislootust pole, kes siis minu eest otsustab?

Meditsiiniseadmed suudavad pöördumatult haigeid kaua hinges hoida, kuid arstid seavad üha enam kahtluse alla, kas selliselt elu säilitamine on patsiendi huvides või on mõnel juhul tegemist piinamisega. Miks ei ole inimesel enne surma võimalik öelda, mida ta tahab, et temaga tehakse? Miks ei ole Eesti-suguses e-riigis tänaseni võimalik teha e-tervise infosüsteemis vastav valik?

Dr Katrin Elmet räägib loo, kuidas öösel toodi hooldekodust intensiivraviosakonda reieluukaelamurruga 90aastane dementsusega vanaproua. „Ta ei olnud enam teadvusel ega jõudnud enam korralikult hingata. Talle pandi lähedaste nõudmisel hingamisaparaat. Ja mis oli selle asja eesmärk? Ilma hingamistoetuseta oleks ta saanud juba oma viimsele unele. Korralikku valuravi ei julge paljud arstid teha, sest valuvaigistid võivad lühendada elu,“ räägib Elmet.