Toomas Alatalu | Olukord USAs kui totaalne kriis

Hommikul uudiseid kuulama või vaatama hakates võib maailmas toimuv tõesti pöörase ja ettearvamatuna tunduda. Tegelikult on asi anarhiast kaugel ja enamik maailma liidritest käitub – üksikutest närvilistest episoodidest hoolimata – lõppkokkuvõttes rahulikult. See kinnitab objektiivsete ühiskondlike protsesside jätkuvat, ehkki ositi ja kohati kiirendatud toimimist. Sestap kui suuta hoida kirevuse kiuste silme ees tervikpilti toimuvast, ei nõua viimase selgitamine üliinimlikke pingutusi. Pigem saab tõdeda, et olukord on lihtne. Seda isegi Ameerika Ühendriikides.

Alustaks selle vaagimist juba teist nädalat kõlavast demokraatide ja nende kontrolli all oleva meedia kisast, nagu väldiks president Trump kinnitamast, et kui ta presidendivalimised kaotab, siis ta seda ka tunnistab. Ehk siis lahkub kindla peale ametist. Paraku on tegu klassikalise võttega populistliku poliitika repertuaarist, mis seisneb vastaspoole süüdistamises just selles, mida ise on tehtud või kavatsetakse uuesti teha. Loodetavasti on kõigil meeles – ja seda on lihtne järele kontrollida novembri 2016 meediateadete põhjal –, et see möll, mis praegu USAs käib, algas toonaste presidendivalimiste tulemuste teatavaks saamise hetkel. Demokraatlik partei, kes kogus küll paar miljonit häält rohkem, ent vähem valijamehi (sama seis oli tekkinud viimati ka 2000. aasta valimistel), keeldus järsku võitja tunnustamisest ja alustas meedia toel resistance’i ehk vastupanuliikumist uue võimu vastu.