Juhtkiri | Rahandusministri riskantne soolo
Võimalus tuua riigieelarvesse kümneid või sadu miljoneid dollareid, napsates Eestile osa rahapesuga tegelenud pankasid ähvardavatest trahvirahadest, on rahandusministrit Martin Helmet paelunud juba pikemat aega. Juuli alguses sai ta pressikonverentsil teatada esimesest edusammust: lepingu sõlmimisest USA advokaadibürooga Freeh Sporkin & Sullivan LLP, mille esindusnäoks on kunagine FBI peadirektor Louis Freeh. Palgates Eesti riigile esindajat, varjates avalikkuse eest kiivalt viimase valikukriteeriume (mille vastu ei tundnud nähtavasti piisavalt huvi ka valitsusliikmed), võttis rahandusminister teadliku riski, et valik osutub ühel või teisel moel sobimatuks või Eesti positsioone suisa kahjustavaks.
Osa neist riskidest on nüüd realiseerumas, sest ajakirjandusliku uurimuse tulemusel on selgunud, et Freeh oli mõni aasta tagasi osaline Küprose ettevõtte Prevezon Holdings Limited ja USA prokuratuuri vahel kohtuvälise kokkuleppe sõlmimises, mille tulemusena pidi Prevezon tasuma 5,9 miljonit dollarit kahjutasu, tunnistamata seejuures oma süüd. Ettevõtet kahtlustati ulatuslikus rahapesus, olles seotud nn Magnitski kaasusega: viimane puudutas Venemaa riigikassast varastatud 230 miljoni dollari pesemist, millest kuus miljonit liikus läbi Danske Banki Eesti filiaali. Kui Martin Helme ei näe siin huvide konflikti, nimetades Freeh’d pelgalt palgatud vahemeheks, siis kuidas on lugu ülejäänud valitsusliikmete ja Eestiga uurimise käigus koostööd tegevate riikidega? Kas väga kitsale Helme usaldusisikute ringile kättesaadav leping kindlustab meid Freeh' meeskonna võimaliku pooltevahetuse eest?