Ene Pajula | Mammi meelest tuleb pikkadest juhtmetest ainult head

Mammi küsib endalt järjest sagedamini, mis maailma ta küll on sattunud. Egas mammi ole ometi liig kauaks elama jäänud? Kõik siin maailmas on nii must-valgeks muutunud, muid värve nagu polekski enam, rääkimata pooltoonidest. Tükati on mammil tunne, nagu peaks inimkond end kõigi nende aegade jooksul toime pandud koleduste pärast karistuseks üheskoos, in corpore, koos maamunaga õhku laskma. Teisalt näib talle jälle, nagu keeks ja keerleks tema ümber miski ulmeline maailm, kus inimestel on olnud nii kaua nii hea elu, et neil pole igavuse peletamiseks muud teha kui kakelda sõnade ja mälestusmärkide pärast. 

Neid viimaseid on postamentidelt maha kistud nii põhjusega – et võib-olla tegid nad nii mõndagi head, aga tegelikult olid ikka ühed kaabakad küll – kui ka ilma, lihtsalt igaks juhuks, et ükski kahtlane ei jääks kahe silma vahele.