Juhtkiri | Milleks laulupeole oma seadus?

Ettepanekus, et laulu- ja tantsupidude traditsiooni jätkumise kindlustamiseks oleks vajalik eraldi seadus, pole midagi uut – selle vajalikkusest on kõnelenud näiteks sotsiaalteadlane Marju Lauristin. Üllatavam on, et peenhäälestusmaiguline mõte on valitsuse prioriteediks saanud ajal, kui riigi ja kodanike teadvuses on esiplaanil hoopis sotsiaalsüsteemi ja majanduskeskkonna toimetulek pandeemiaga.

Mure peotraditsiooni jätkusuutlikkuse pärast pole muidugi tühjale kohale tekkinud – eelkõige hirmutab paljude kollektiivijuhtide jõudmine pensioniikka, samas kui järelkasvu koorijuhtidele, dirigentidele ja tantsutruppide juhendajatele väga ei paista. Põhjuseks loomulikult kesine palk, mis sagedasti mõõdetav hoopis kommikarpides ja lillekimpudes ja mis vaid harva ületab 100 euro piiri. Milleks aga ikkagi laulupeoseadus, kui – nagu tunnistab kultuuriminister Tõnis Lukaski – tulevast aastast jõustub kollektiivijuhtidele elamisväärse sissetuleku tagav palgatoetuste süsteem ka siis, kui seadust selleks ajaks veel pole?