Toomas Alatalu | Valgevene: revolutsioon jätkub samm-sammult

Kui üritada Valgevenes toimunut periodiseerida, siis 9. augustil oli nii viimane valimispäev kui ka revolutsiooni algus ehk algas avalik võitlus võimu pärast. Praktikas nägi see välja kui oma võitu kuulutavate opositsiooni esindajate halastamatu peksmine ja 6700 inimese arreteerimine miilitsa ja julgeolekujõudude poolt. Seda kolm õhtut järjest, mis kokkuvõttes andis praegu kriisi sisu – võimude enneolematu vägivald vastasleeri kallal, mis viimase võitlustahet ei murdnud (valget kandnud naiste solidaarsus/halastusketid juba 13. augustil) ja pani liikvele ka need, kes esialgu eelistasid olla pealtvaatajad (streigid ja streikimislubadused 14.augustil). 

14. augustil tehti teatavaks ametlikud ehk selgelt kallutatusest (80:20 Lukašenka kasuks) kõnelevad valimistulemused, mis andsid kriisile hagu juurde. Opositsioon jätkas toimetamist tõusujoones – Leetu laste pärast deporteeritud/pagenud Svetlana Tsihhanovskaja sai vapustusest üle ja hakkas uuesti juhtima, teade koordinatsiooninõukogu loomisest jne.