Nils Niitra | Minu kõige tähtsam töö

Head Õhtulehe lugejad, tänasest päevast töötan ka mina ajalehes, mida teie loete internetis või paberilt. Olin üle 20 aasta Postimehe ajakirjanik, pole päevagi töötanud Õhtulehes, aga muide – mu ema oli 1980. aastate teisel poolel Õhtulehe kirjade osakonna juhataja. Käisin lapsena palju Tallinna ajakirjandusmaja Õhtulehe toimetuses ning küllap oli see üks neid kohti, kus ajakirjanik minus vaikselt idanema hakkas.

2017. aasta sügisel lahkusin Postimehest suhtekorraldusettevõttesse, aga tulen nüüd, kaks aastat ja kümme kuud hiljem, tagasi ajakirjandusse, mis pole üldse tavapärane. Ma pole suutnud 91aastasele tädi Maimule ja 8aastasele pojale siiani selgeks teha, mis töö on suhtekorraldus ja kuna keeruline on rääkida, mis see on, ümbritsebki PRi salapära, mis jätab suhtekorraldajatest paljudele kuidagi olulisema mulje kui tavalistest ajakirjanikest. Sestap küsis mõnigi, kui teatasin omal algatusel Õhtulehte tööle asumisest, kas ma kukkusin suhtekorralduses läbi? Üldsegi mitte, küll aga jõudsin seal töötatud ajaga selgusele, et ajakirjaniku amet on tegelikult palju tähtsam. See on minu missioon ja kutsumus. Ajakirjanik valib oma ühiskondlikust närvist ja sisemisest veendumusest sõltudes ise teemasid, suhtekorraldaja teeb seda, mida soovib klient. Mina sain aru, et tahan ikkagi ise valida. Kõigile lugejatele pole võimalik meeldida, aga igal juhul olete just teie mistahes valikute tegemisel kõige tähtsamad.