Kaisa Sein | Kui surra, siis võimalikult loomulikult ja väärikalt

Mulle kui vähihaigele tundub, et terved inimesed ei peaks rääkima haigete eluküünla kunstlikust kustutamisest, aga teisalt võiks lõpetada ka inimeste vägisi ravimise ja kunstliku elushoidmise, kui sellel pole enam mingit mõtet.

Mul on vähk, täpsemalt rinnavähk. Veel täpsemalt neljanda staadiumi, siiretega ehk metastaatiline rinnavähk. Viies staadium on juba mulla all. Olen ka metastaatilise rinnavähi patsiente esindava ühingu MTÜ Meeta asutaja, suhtlen palju teiste sama diagnoosiga inimestega. Läinud sügisel avaldasime raamatu „Me armastame elu!“, milles kõnelevad juba lahkunute omaksed, haiged ise ning nende lähedased, aga ka arstid ja haiglaõed. Olen näinud inimeste hääbumist, ka meie raamatus kõnelnud haigetest on Kerttu-Kaisa ja Laura nüüdseks surnud – Laura nägi enne trükkiminekut raamatu elektroonilist versiooni, Kerttu-Kaisa jõudis esitlusele ja kuigi juba kuhtuva jõu tõttu ratastooli aheldatud, esines väga südamliku sõnavõtuga.