Peeter Olesk | Telg ja teeperv ehk Parempoolsuse sõidurida

Parempoolsusel poliitikas minu arvates üldtunnustatud klassikuid olla ei saa – kui me just ei tõlgenda parempoolsust järjekindla konservatiivsuse analoogina või koguni sellesamana. Tehes kummati nimme nõnda, oleks meie jaoks Inglise parempoolsuse klassikuks Šoti kalvinist Thomas Carlyle (1795–1881), mõtleja, keda eestikeelne lugeja tunneb tänu noore Gustav Suitsu vaimustumisele temast ja Simo Runneli (1977) tõlgetele.

Kuskilt, ilmselt mitte väga asjatundlikust keskkonnast, on pääsenud liikuma arusaam, nagu oleks konservatiivsus ennekõike rahanduspoliitiline ning parempoolsus peaasjalikult rahvuspoliitiline mõiste. Ei üks ega teine ole sedavõrd üheülbalised, et neid saaks suruda mingi üheainsa märksõna alla! Isegi antikommunism ei ole nii ühetaoline, et koguks enda sisse või koondaks oma ümber kõiki, kes mõtlevad ja tegutsevad rangelt parempoolselt positsioonilt ükskõik millises ühiskondlikus sektoris, olgu see siis rahandus, tervishoid, haridus või maaviljelus.