Juhtkiri | Kes väärib varjupaika?
Vaevalt tuleb kellelegi tänapäeval enam üllatusena, et varjupaigataotlejate sekka eksib tõeliste abivajajate, kelle elu on kodumaal ühel või teisel põhjusel ohus, kõrval õnnekütte, kes loodavad sõbralike välisriikide sotsiaalsüsteemide abil ehitada üles mugav elu või veelgi halvem – pööravad lihtsama tulu teenimiseks kriminaalsele teele, kasutades ära neile paremaid eneseteostusvõimalusi pakkunud ühiskonna usaldust. Politsei sõnul tuleb Eestiski, kuhu satub võrreldes muu Euroopaga pigem vähe rahvusvahelise kaitse soovijaid, sageli ette olukordi, kus varjupaigataotleja on endale väga selgeks teinud, millised on rahvusvahelise kaitse andmise alused, ja selle põhjal konstrueerinud usutava loo.
Nende riskide kõrval võib kippuda ununema, et kuskil on päriselt kannatavad inimesed, kes kasutaksid neile pakutavat turvavõrku parimal võimalikul moel, edenedes haridus- ja tööelus ja lõpptulemusena panustades teda vastu võtnud ühiskonda ehk rohkemgi tagasi. Paraku pole terade eraldamine sõkaldest sugugi lihtne, nagu ilmneb mitmest ajakirjandusse jõudnud loost. Näiteks on kohtutel tulnud otsustada, kas kaitset taotlev ugandalane on päriselt homoseksuaal, keda kodumaal ähvardab tema seksuaalse orientatsiooni eest surmanuhtlus, või on tegu inimsmugeldajate peenes skeemis osalejaga, kes on raha eest ostnud pääsu Euroopasse ühes tagasisaatmist välistava väljamõeldud elulooga. Väljasaatmise asemel ootab sellistel alustel kaitse taotlejat suure tõenäosusega ees hoopis aastatepikkune kohtutee, sest kuidas tõendada kellegi väidetavat sättumust?