Juhtkiri | Miks ootame Ratase järel?

Presidendivalimisi arutanud Keskerakonna teadaanne, et sobiva presidendikandidaadi otsinguid jätkatakse erakonna sees ja väljas, ja esimehe Jüri Ratase soovimatus öelda, kas ta esitab iseend kandidaadiks, võiks presidendikampaania mõttes lõpuks taastada normaalse olukorra: järgmise riigipea isik pole ju Keskerakonna siseasi, vaid kaasa peaks rääkima terve ühiskond. Kui Ratas on erakondlike ja isiklike skandaalidega maha mänginud võimaluse olla presidendi kui ühiskonna moraalse majaka rollis vähegi usutav, siis miks näib, et kõikide erakondade ja võimalike presidendikandidaatide järgmine käik seisab just ainult Ratase otsuse taga?

Vaevalt lepiks Reformierakond pealtvaataja rolliga siis, kui kaalul poleks nende jätkamine peaministrierakonnana. Veelgi enam, valitsuse püsimises – kui vaid õnnestub vältida koalitsioonipartneri Keskerakonna solvumist – ollakse suisa nii kindel, et Reformierakond on end presidendi tegemisest justkui eemaldanud argumendiga, et peaministriparteil ei maksa ihaldada ka presidendi ametikohta. Ent valitsuse keskmine eluiga on meil paar aastat, president valitakse aga 5–10 aastaks. Me ei peaks taluma, et presidendivalimised taanduvad oravatele võimul püsimist kindlustava isiku äramääramiseks.