Taavi Libe | Milleks meile üldse president?
Maikuuga sai koroonapandeemia vähemalt teatud etapis minugi jaoks läbi. Pärast paari esimest katset endale üleriigilises digiregistratuuris vaktsineerimisaega määrata ja avastamist, et olen järjekorras nii umbes 15 000. kohal, lõin asjale käega, jätkasin aastaga selgeks saanud ettevaatusabinõude kasutamist ning jäin ootama motivaatorit, mis kisuks uuesti patsiendiportaalis õnne katsuma.
See saabus läinud nädalal, kui valitsuselt tuli esimene tõsine sõnum selle kohta, et vaktsineerimine lükkab elu käima. Koroonatõendite kasutuselevõtt juuni keskpaigast, mis lubab 6000 inimesega väli- ja 2000 inimesega siseüritused, oli piisav motiiv, nii et ajasin aga ID-kaardi jälle lugejasse ning kihutasin juba järgmisel päeval sada kilomeetrit Rakvere poole, et süst kätte saada.