Juhtkiri | Presidenti otsides

Presidendi valimisteni riigikogus on jäänud vaid kolm nädalat, kuid erakonnad otsustasid sellest hoolimata tõmmata vaiba alt riigikogu parteide ees kuulamisringi läbinud Tarmo Soomerelt. Põhjuse „ei“ ütlemiseks leiab alati, sedapuhku peeti sobimatuks nii seda, et Soomere ise teatas valmisolekust kandideerida kui ka tema välispoliitilist kogenematust, kui uskuda Jürgen Ligi selgitusi. Väide võhiklikkusest tundub otsituna, sest nii vahepeal välja pakutud Jüri Raidlal advokaadina kui Mart Saarmal akadeemikuna ei saa samuti olla välispoliitikas erilist kogemust. Sama on ka kandideerimiseks valmisolekuga – potentsiaalsete kandidaatide Raidla, Saarma, aga ka Jüri Ratas ja Enn Eesmaa loobumine tekitasid erakonnis kimbatust, aga probleemiks kujunes seegi, kui Soomere pakkus iseennast.

Seega oleme olukorras, mis vähemalt hetkel paistab veel kehvem kui oli eelmiste valimiste aegu, sest tollal olid juba mitu kuud kestnud presidendidebatid, kuid nüüd pole neidki. Valimisteni jäänud väheste päevade jooksul on mõne uue kandidaadiga positiivset üllatust pakkuda üha raskem. Pigem lastakse ükskõik milline serveeritav kandidaat üldsuse poolt sõelapõhjaks mitte kandidaadi isiku pärast, vaid seetõttu, kuidas intriigitsevad erakonnad kohtlevad rahva õigustatud ootusi – me ei taha presidendiks mustkunstniku kübarast väljatõmmatavat üllatusjänest.