Urmas Hännile | Tillist on tõmmatud, ninast on veetud

Tasapisi juba unustusehõlma vajuvad presidendivalimised olid parim tõestus Murphy seadusele, et kui midagi saab untsu minna, siis ka ta läheb. Sedakorda päris hullusti, sest see, mis ennast demokraatiliseks riigiks kiitvas Eestis augustikuus sündis, lõi allakirjutanu kui ontliku ettekirjutuste kohaselt talitava tavakodaniku ikka päris tummaks. Seda mitte ainult jauramisega järgmise riigiisa ametisse tõstmisel, vaid eelkõige isandrahva suutmatuse või ka tahtmatusega järgida kehtivaid käsulaudu.

Kui kõnevõime ükskord taastub, siis tahaks kõigepealt kuulda vastust küsimusele, kas seadused kehtivad Eestis tõesti valikuliselt ehk quod licet Iovi, non licet bovi (mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale). Seda vaatamata isegi Eesti vabariigi põhiseaduse 12. paragrahvile, mis ometi üheselt deklareerib, et kõik on seaduse ees võrdsed. Meie konstitutsioon ent kinnitab muudki. Nii ütleb seadustäht, et igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.