„SERAFIMA JA BOGDAN“ KOHTUB TEADUSEGA: millise pitseri vajutas inimkäsi Peipsi järvele? Miks pidid rääbised surema meie pattude eest?

Roostikud! Tervet Peipsi läänekallast katvate roostike läbitungimatud tihnikud, kuhu ükski terve aruga inimene sumpama ei lähe. Vene poolel vohab juba uus, mitme meetri kõrgune liik, mis lämmatab järvevaate lõplikult. Südasuvel on vesi sinivetikaist roheline ning järves ja selle ääres vedelevad haisvad kalaraiped. Ometi oli siin veel pärast sõda liivarand, sekka kive. Kuhu kadus liiv ja mis sai maitsvast rääbisest, kes on Vahur Afanasjevi romaanis „Serafima ja Bogdan“ inimese pattude eest surija rollis? Selgub, et Afanasjev ei eksinud olulisimas – inimesed tegid Peipsi sääraseks, nagu ta praegu on, ning pole põhjust arvata, et nad ei suuda teha midagi sarnast terve maakeraga.

„Serafima ja Bogdan“, 1946. aasta