Juhtkiri | Anneli Ott läks, aga Tanel Kiik?

Anneli Oti lahkumine kultuuriministri kohalt oli sedavõrd kauaoodatud sündmus, et nüüd, mil see lõpuks juhtus, kerkib huulile hoopis küsimus – miks nii hilja ja miks nii vähe? Oti jätkamist ministrikohal veeretas valitsusjuht Kaja Kallas nagu kuuma kartulit ning selle aja jooksul imestati selle üle, kuidas saab vaktsineerimise suhtes segaste seisukohtadega minister oma kohal jätkata ning ka lahkumispressikonverentsil ei tulnud ministri suust mingit vaktsineerimisüleskutset.

Venitamise põhjus oli – nagu selle võimuliidu puhul tavaks – Reformierakonna hirm Keskerakonna võimaliku reageeringu ees. Et see kartus pole päris aluseta, oli näha ka Oti põhjendustest, et tagasiastumise tingisid Reformierakonna piirangud kultuurivaldkonnale. Sestap on selge, et valitsuse tervis pole hea, kui üks erakond pillub avalikult teise pihta süüdistusi ning peaminister tervitab kergendusega probleemministri tagasiastumist. Seega on surve suuremaks valitsusremondiks kui üksnes uue kultuuriministri leidmine. Üks võimalus on vahetada välja ka välisminister kellegi rohkem silma paistva vastu, kuid põhiline on ikkagi sotsiaalminister Tanel Kiige personaalküsimus.