OSALUSVAATLUS | Hooldekodu – kas rohkem vangla kui kodu? „Siia tulles ei ole neil enam midagi: voodi, öökapp ja pool riidekapist – see on kurb.“

„Vangid on ikka vangid. Valida ei ole siin midagi,” räägib hooldekodu elanik. Aitan insuldist osaliselt halvatud vanainimese istuma. Vestluskaaslane palub, et võtaksin aknalaualt raamitud perepildi. On sombune märtsikuu päev, maa on must. Ta tutvustab mulle omakseid, kes koroonaviiruse tõttu nädalaid külas pole saanud käia. Lapselapse nimi enam ei meenugi. Kuidas elavad need, kes veedavad oma elu lõpupäevad hooldekodus? Mida nad tunnevad, olles kurja viiruse eest muust maailmast isoleeritud?

Hooldekodu elu eristab kodusest valikuvõimaluste puudumine. Eakad ei saa kaasa rääkida igapäevatoimingutes: millal magama heita, millal tõusta, mida süüa, millal ja kuidas pesta või viia läbi intiimhooldustoimingud. „Kodus läksin marjapõõsast või marjugi sööma, siin mul selline võimalus puudub,“ mõtiskleb varem talu pidanud proua.